Transrasvad
Transrasvadeks nimetatakse mono- või polüküllastumata rasvu, mis sisaldavad transisomeerseid rasvhappeid. Küllastumata rasva molekul sisaldab süsiniku aatomite vahel ühte või enamat kaksiksidet. Vesinikuga on seotud vähesemad süsiniku aatomid, seega on ka vesiniku aatomeid vähem. Süsinikuaatomite side võib esineda cis- ja trans-vormilisena. Cis-ahelad asuvad sideme samal küljel ja muudavad selle väändunuks, trans-ahelad on sideme vastaskülgedel, nii et see on sirge.
Rasvade hüdrogeenimisel lisatakse cis-küllastumata rasvadele vesiniku aatomeid, kõrvaldades kaksiksidemeid ja muutes rasva rohkem küllastunuks. Nii töödeldakse näiteks taimeõlisid toiduainetetööstuse jaoks, muutes nad tahkemaks (tõstes sulamistemperatuuri). Hüdrogeenimiseks lisatakse õlile kõrgel temperatuuril ja rõhul katalüsaatori juuresolekul vesinikku (ladina k hydrogenum). See protsess, mille esmalt patentis Saksa keemik Wilhelm Normann aastal 1902, parandab rasvade säilivust ning kergendab nende tehnoloogilist käitlemist, kuid mõned cis-isomeerid muutuvad täieliku hüdrogeenumise asemel trans-küllastumata rasvadeks ehk transrasvadeks.
Hüdrogeenitud taimerasvade kasutamine sai Euroopa toidutööstuses levinuks alates 1920. aastatest; margariinid hakkasid kõrvale tõrjuma võid ja searasva kui odavam alternatiiv. Samuti peeti küllastumata taimseid rasvu tervisele kasulikumaks kui küllastunud loomseid rasvu.
Transrasvu võivad sisaldada praetud ja küpsetatud valmistoidud, kondiitritooted, maiustused, margariinid jms.
1980. aastatel hakati uurima transrasvade mõju tervisele. Uuringud on näidanud, et transrasvade tarbimine toiduga võib suurendada südame-veresoonkonna haigustesse haigestumise riski ja tõsta nn halva kolesterooli taset veres. Selle täpsed biokeemilised mehhanismid pole veel lõplikult selged. Transrasvade võimalikku vähki või suhkurtõbe tekitavat mõju pole uuringutega üheselt tuvastatud.
Mitmed riigid nõuavad transrasvade sisalduse näitamist toiduainete pakendil või on nende kasutamise keelustanud. Esimesi keelustajaid oli Taani. Oletatakse, et just transrasvade tarbimise vähendamine keskmiselt 6 grammilt 1 grammile päevas on selles riigis vähendanud südame isheemiatõppe haigestumist kuni 50%. Euroopa Toiduohutuse Amet on korduvalt uurinud transrasvadega seotud terviseriske, kuid jõudnud järeldusele, et seoses nende tarbimise väikeste kogustega (keskmiselt 1,2–6,7 g päevas) kujutavad küllastunud rasvad transrasvadest suuremat ohtu tervisele.[1] Maailma Terviseorganisatsioon on soovitanud, et transrasvadest saadav energia ei tohiks ületada 1% kogu päevasest toiduenergiast.
Transrasvu esineb ka looduslikult mäletsejate lihas ja piimas ning neist valmistatud toodetes.
Viited
muuda- ↑ "Opinion of the Scientific Panel on Dietetic products, nutrition and allergies NDA related to the presence of trans fatty acids in foods and the effect on human health of the consumption of trans fatty acids" (inglise). Parma, Itaalia: EFSA. 31.01.2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.10.2009. Vaadatud 01.10.2009.