Traviata
"Traviata" (itaalia "La traviata") on Giuseppe Verdi ooper neljas vaatuses. Ooperi libreto on kirjutanud Francesco Maria Piave. Ooper põhineb Alexandre Dumas noorema romaanil "Kameeliadaam", mis avaldati aastal 1848.
"Traviata" esietendus 6. märtsil 1853 Veneetsias Teatro La Fenices.
Tegelased
muuda- Violetta Valéry – sopran
- Alfredo Germont – tenor
- Giorgio Germont, tema isa – bariton
- Flora Bervoix, Violetta sõbratar – metsosopran
- Gastone, Alfredo sõber – tenor
- Parun Douphol – bariton
- Markii d'Obigny – bariton
- Doktor Grenvil – bass
- Annina, Violetta teenijanna – sopran
- Giuseppe, Violetta teener – tenor
- Käskjalg – bass
Ooperi sisu
muudaI vaatus. Pariis, 19. sajandi keskpaik. Violetta on äsja paranenud raskest kopsuhaigusest ja korraldanud selle puhul balli. Taas ümbritsevad teda mehed. Alfredo räägib naisele oma kirglikust armastusest. Violetta lükkab armuavalduse tagasi, kuid noormehe sõnad ei jäta teda külmaks. Üksi jäädes avastab Violetta, et on esimest korda elus armunud.
II vaatus, 1. pilt. Noored on asunud elama Pariisi lähedale. On õnnelikud. Ühel päeval palub Alfredo isa Germont Violettat, et ta loobuks abiellumast Alfredoga, kuna see heidaks halba varju noormehe perekonnale. Naine nõustub oma armastuse ohvriks tooma ja sõidab tagasi Pariisi. Germont palub, et naine ei mainiks Alfredole sõnakestki. Saabub Alfredo ja leiab eest kirja Violettalt, kus naine väidab, et nende armastus on lõppenud ja et ta pöördub tagasi oma endise elu juurde. Raevunult tormab Alfredo Violettale järele.
III vaatus, 2. pilt. Violetta sõbratari Flora juures on ball. Violetta saatjaks sellel ballil on Parun Douphol, Alfredo istub kaardilauas ja võidab palju raha. "Kel õnne kaardimängus, see on õnnetu armastuses," hüüab ta üle saali. See torge on mõeldud Violettale. Parun Douphol tunneb ennast puudutatuna ja kutsub Alfredo duellile. Violetta püüab Alfredo ja Doupholi vahelist duelli ära hoida, kartes, et see võiks olla ohtlik Alfredo elule. Noormees püüab Violettat veenda endaga kaasa tulema, kuid Violetta jääb kindlaks Germont'ile antud lubadusele ja väidab, et armastab nüüd Doupholi. Raevunult visakab ta rahahunniku Violetta jalge ette, öeldes, et maksab kinni naise armastuse.
IV vaatus. Violetta on raskesti haige ja üksi. Ainus, kes temast veel hoolib, on truu teenijanna Annina. Saabub doktor, kes lubab Violettale kiiret paranemist, aga Anninale ütleb, et Violettal on elada jäänud vaid mõni tund. Ka Violetta ise aimab seda. Vahepeal on Alfredo teada saanud Violetta ohvrist ja tuleb teda vaatama. Koos unistavad noored ühisest elust. Saabub ka Germont, kes kahetseb tehtut ja annab noortele abiellumisloa. Kuid on liiga hilja, Violetta sureb oma armastatu käte vahel.
Ajaloost
muudaTänapäeval üks populaarsemaid Verdi teoseid kukkus esietendusel lootusetult läbi, põhjuseks teose uudsus ja vanade ooperitraditsioonide eiramine. Aasta pärast "Traviata" esietendust tegi Verdi ooperisse mõningaid muudatusi – viis tegevustiku 19. sajandi keskpaigast 18. sajandisse, sest tolleaegne publik ei suutnud vastu võtta ooperit, mille tegevus toimus kaasajal. Samuti muutis ta muusikat peaaegu kogu II vaatuse esimeses pildis.
"Traviata" on ilmselt psühholoogiliselt kõige rikkam ja nüansseeritum teos tema loomingus. Ooper on kirjutatud Dumas' noorema romaani ainetel, kuid Verdi muutis peategelaste nimesid (Violetta, romaanis ja tegelikus elus oli Marguerite Gautier ja Alfredo oli Armand Duvall). Kogu kriitika oli suunatud ooperi sisule: kõrgklassi kurtisaan, kes ohverdas end armastuse nimel, keda ooperis näidati kui ühiskonna ohvrit, ei olnud kuidagi kooskõlas ajastu moraali ja tõekspidamistega. Kuid Verdi ei olnud enam nõus raskete toonidega ooperis, pärast "Luisa Millerit" hakkas ta otsima tegelaste hingeelu nüansse ja psühholoogilist mitmeplaanilisust. Muusikas tuleb see esile juba esimestest taktidest: helilooja ei kasuta traditsioonilist ooperiavamängu, vaid kirjutab intiimse prelüüdi (teine on III vaatuse alguses), mis viib meid kohe draama keskpunkti: selles on tundeid, valu ja inimlikku kaastunnet.
Tuntumaid salvestisi
muuda- Joan Sutherland (Violetta) – Luciano Pavarotti (Alfredo) – Matteo Manuguerra (Germont). Londoni National Philharmonic Orchestra, dirigent Richard Bonynge
- Maria Callas – Giuseppe di Stefano – Ettore Bastianini. Milano La Scala koor ja orkester, dirigent Carlo Maria Giulini
- Renata Scotto – Gianni Raimondi – Ettore Bastianini. Milano La Scala koor ja orkester, dirigent Antonino Votto
- Ileana Cotrubas – Plácido Domingo – Sherill Milnes. Bayeri Riigiooperi koor ja orkester, dirigent Carlos Kleiber
- Angela Gheorghiu – Frank Lopardo – Leo Nucci. Londoni Covent Gardeni koor ja orkester, dirigent Sir Georg Solti
- Anna Netrebko(Violetta) – Rolando Villazón (Alfredo) – Thomas Hampson (Germont). Salzburgi festival 2005. Wiener Philharmoniker, dirigent Carlo Rizzi