Mitte segi ajada ateismi, sekularismi ega sekulaarsusega.

Uskmatus on jumalasse mitteuskumine. Uskmatusest on mitmeid vorme, alates juhuslikust uskmatusest või teadmatusest kuni täiemahuliste filosoofiateni, nagu ilmalik humanism ja antiteism. Sotsiaalteadlased defineerivad uskmatust kui täielikult naturalistlikku ilmavaadet, milles eitatakse kõike üleloomulikku. Laiema definitsiooni järgi on uskmatus usulise kuuluvuse eitamine, kuigi paljud inimesed, kes ühtegi konkreetset usku ei tunnista, usuvad siiski mingil määral metafüüsilisi või koguni religioosseid nähtuseid. Kitsaim definitsioon on positiivne ateism.

Ameerika Ühendriikide mõttekoja Pew Research Centeri poolt 2012. aastal 230 maal läbi viidud uuringu järgi ei tunnistanud 16% maailma rahvastikust ühtegi usku.[1] Viimastel aastatel on uskmatute osakaal märgatavalt kasvanud.[2] Uskmatuse mõõtmine ja määratlemine on keeruline, kuna seda defineeritakse kultuuriti väga erinevalt.[3]

Eesti 2021. aasta rahvaloenduse järgi ei ole 58% Eesti inimestest religioossed.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Pew Forum on Religion & Public Life (18. detsember 2012). "The Global Religious Landscape". Vaadatud 18. detsembril 2012.
  2. Lipka, Michael (2. aprill 2015). "7 Key Changes in the Global Religious Landscape". Pew Research Center.
  3. Zuckerman, Phil; Galen, Luke W.; Pasquale, Frank L. (2016). "Secularity Around the World". In: The Nonreligious: Understanding Secular People and Societies. New York: Oxford University Press. pp. 6–8, 13–15, 32–34.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
  NODES
os 11