V-2

Rakett V-2 (saksa keeles Vergeltungswaffe 2, 'kättemaksurelv 2'), tehnilise nimega Aggregat-4 (A-4), oli maailma esimene toimiv ja juhitav vedelkütusmootoriga ballistiline rakett.

V-2 rakett

Aggregat-seeria rakettide loomist alustati 1932. aastal Saksamaal ja jätkati põhjalikumalt Natsi-Saksamaal. Raketi A-4 arendamist alustati 1936. aastal ja täiustamist jätkati II maailmasõja ajal Wernher von Brauni juhtimisel.

3. oktoobril 1942 toimus von Brauni eestvedamisel ja ligikaudu tuhande saksa teadlase, inseneri ja oskustöölise jõupingutuste tulemusel raketi edukas esmalend.

6. septembril 1944 rünnati V-2 rakettidega Pariisi. Kaks päeva hiljem tulistati esimene enam kui 1100 V-2 raketist koosnev laine Suurbritannia vastu (viimane rünnak toimus 27. märtsil 1945). V-2 on enim tuntud Londoni ja Belgia linnade Antwerpeni ja Liège'i pommitamisega seoses. Raketid langesid linnadele ülehelikiirusel ootamatult suurelt kõrguselt ja neid oli võimatu alla tulistada. V-2 rünnakutes hukkus umbes 5000 (teistel andmetel umbes 7250) inimest ja hinnanguliselt suri Mittelbau-Dora koonduslaagri maa-aluses Mittelwerki tehases rakettide ehitamisel vähemalt 10 000 (teistel andmetel 15 000–20 000) sunnitöölisest vangi. Rakettide tootmine oli kallis ja riskantne, kuna tootmise käigus suri rohkem inimesi, kui need relvad sõjategevuse käigus hävitasid.

V-2 oli ka sõjategevuses üsna ebausaldusväärne relv: üks rakett lendas Saksamaa poole, kui selle juhtimissüsteem üles ütles. Ebaõnnestunud starte oli palju ja juhtimissüsteem oli strateegiliselt oluliste sihtmärkide tabamiseks liiga ebatäpne (viga oli umbes ± 15 kilomeetrit).

V-2 on esimene teadaolev inimese loodud objekt, mille lennutrajektoor läbis kosmose piiriks oleva Kármáni joone. Raketi maksimaalne lennukõrgus otse üles lennutades oli 189 kilomeetrit. Maksimaalne lennukaugus ulatus 320 kilomeetrini. Lõhkepea mass oli ligi üks tonn.

V-2 oli vedelkütusrakett. Kütusena kasutati 3,8 tonni 75% alkoholi (etanool) ja oksüdeerijana 4,9 tonni vedelat hapnikku. Kuna V-2-s kasutatud etanooli tooraine oli kartul, sõltus etanooli tootmine kartulisaagist ja oli seetõttu problemaatiline.

Pärast II maailmasõda pildistati USA-s V-2 abil 24. oktoobril 1946 esimest korda kosmosest Maad. V-2 oli nii USA, NSV Liidu kui ka Prantsuse raketiprogrammide alus.

24. oktoobril 1946 tehti kosmosest V-2 pardalt esimene foto Maast

20. veebruaril 1947 saatis USA sõjasaagiks võetud V-2 raketiga Maa orbiidile esimesed elusolendid: harilikud puuviljakärbsed ning rukki- ja puuvillaseemned. Elusate putukatega konteiner naasis langevarju abil Maale. Katse eesmärk oli uurida kosmilise kiirguse mõju elusorganismidele.

V-2 tehnilised andmed

V-2 raketi ehitus

[1]

Näitaja	Suurus
Mootor	Vedelkütusega rakettmootor
Kütus	75% etanool 3710 kg
Oksüdeerija	Vedel hapnik 4900 kg
Lõhkekeha	738 kg
Stardimass	13,5 tonni
Kütusekulu	130 kg/s
Stardikiirendus	9 g
Juhtimissüsteem	grafiittüürpinnad, güroskoopstabiliseerimine
Max kiirus	5400 km/h
Pikkus	14 m
Max lennukaugus	320 km

V-2 startis vertikaalasendis otse üles, kogu kütus põles ära 65 sekundiga. Pool minutit pärast starti ületas rakett helikiiruse, minutiga saavutas kõrguse 35 kilomeetrit. Inertsi jõul tõusis rakett ligi saja kilomeetri kõrgusele (erinevatel andmetel ka kuni 175 kilomeetrit). Kütuse ja oksüdeerija pumba käitamiseks kasutati vesinikperoksiidi (vesinikülihapend) ja naatriumpermanganaadi reageerimise energial töötavat turbiini. Raketi paagid olid enne nendesse kütuse pumpamist survestatud lämmastikuga, mis takistas kütusepaakidel atmosfääri välisrõhu all kokkuvajumist ja millega reguleeriti gaaside ja vedelike voolukiirust. Mootori põlemiskambris tõusis raketikütuse põlemisel temperatuur kuni 2700 °C.

Raketi maksimaalne kiirendus ulatus 8 g-ni. Raketi asendit hoiti kohe pärast starti ja lennu ajal ruumi kolme telje suhtes güroskoopide abil, hiljem lisati ka raadio teel juhtimine. Stardi ajal suuna hoidmiseks juhiti raketi düüsist väljuvat gaasijuga servomootorite abil kallutatavate grafiitplaadikestega. Lennukiiruse saavutamisel kasutati veel sabaosas stabilisaatori tagaserval asuvaid aerodünaamilisi tüürpindu. Raadio teel kaugjuhtimiseta oli rakett suhteliselt ebatäpne. Suurima lennukauguse puhul maandus rakett 7–17 kilomeetri kaugusel sihtmärgist.

V-2 värviti tavaliselt kolmevärvilise kamuflaažmustriga. Katsetuste tarbeks värviti rakett malelauamustriliseks, mis aitas vaatlemisel määrata raketi pöörlevat liikumist.

Algselt plaaniti rakettide stardipaikadeks suuri betoonpunkreid. Kuna need olid liitlasvägede tugeva pommitamise sihtmärgid ja Wehrmacht soovis suuremat mobiilsust, töötati välja süsteem, mis võimaldas raketti välja lasta peaaegu kõikjalt. Valitud stardipaigale saabuti 90 minutit varem ja lahkuti 30 minuti jooksul pärast raketi starti, mistõttu liitlased ei suutnud ühtegi mobiilsel stardiplatvormil V-2 hävitada. Enamasti lasti sihtmärki päeva jooksul eri asukohtadest mitme raketiga.

Tagajärjed ja otstarbekus

Raketti V-2 kasutas Saksamaa II maailmasõja ajal 1944. aasta detsembrist 1945. aasta märtsini peamiselt Suurbritannias ja Belgias asuvate sihtmärkide hävitamiseks. Teadaolevalt tulistati välja kokku 3172 V-2 raketti, neist 1664 Belgiasse (sh 1610 Antwerpeni), 1402 Suurbritanniasse (sh 1358 Londonisse), 76 Prantsusmaale (neist 25 ehk kõige rohkem Lille'i), 19 Hollandisse (kõik Maastrichti) ja 11 Saksamaale (kõik Remagenisse).

V-2 oli küll konstruktsioonilt uudne, kuid keerukas, mistõttu raketi sõjalised tulemused olid selle väljatöötamise ja ehitamise kuludega võrreldes kehvad. Londonis sai ühe V-2 plahvatuses surma keskmiselt kaks inimest, samas kui Mittelwerki töökodades suri iga ehitatud V-2 kohta kuus vangi. V-2 on väidetavalt üks väheseid relvi, kui mitte ainuke, mille ehitamisel sai surma rohkem inimesi kui selle relvana kasutamisel. V-2 väljatöötamine olevat olnud kulukam kui USA Manhattani projekt, mistõttu võib öelda, et V-2 aitas kaasa Saksamaa sõjalisele kaotusele, kuna raketi väljatöötamise ja ehitamise jaoks ohverdati palju ressurssi ja aega, eriti just Saksamaa jaoks rasketel sõja lõpuaastatel.

Kuigi V-2 oli V-1 tiibraketist tõhusam ja selle lõhkepea oli umbes sama raske, oli selle hind umbes 20 korda suurem kui V-1-l. Seetõttu oli Londoni pommitamiseks palju soodsam kasutada V-1 rakette, isegi kui suur osa neist enne sihtmärgile jõudmist alla tulistati.

Vastumeetmed

Erinevalt V-1-st tegid V-2 lennukiirus ja ballistiline trajektoor selle hävitamise õhutõrjekahurite ja hävituslennukitega võimatuks, sest rakett langes 100–110 kilomeetri kõrguselt neljakordsel helikiirusel. 20 sekundit pärast starti oli rakett juba kõrgusel, kus seda hävitada enam ei saanud. V-2 lennuaeg Londonisse kestis 3 minutit.

Tuvastatud V-2 kahjutustamiseks plaaniti radari abil välja arvutada raketi trajektoor ja tulistada õhutõrjekahuritega kohta, mida see peaks läbima. Plaanist loobuti, kuna mööda läinud kahurimürsud oleks arvutuste kohaselt tekitanud rohkem kahju kui V-2 rakett ise.

Liitlaste V-2-vastased kaitsemeetmed sisaldasid väljalaskeplatvormide hävitamist õhurünnakuga ja sakslastele desinformatsiooni jagamist, et nad tulistaksid valesid sihtmärke. Näiteks jagasid britid Saksa spioonidele vääraruandeid V-2 purustuste kohta Londonis, et Wehrmacht võtaks sihikule hõredamalt asustatud Ida-Londoni piirkonnad.

Paikseid väljalaskeplatvorme pommitasid liitlased sellisel määral, et nende kasutamine osutus võimatuks. Sakslased olid sunnitud rakette välja laskma maskeeritud mobiilsetelt laskeplatvormidelt maastikul. Neid platvorme oli raske märgata. Tihti lasti rakette välja ka linnadest, kasutades niiviisi tsiviilisikuid inimkilbina.

Lõppkokkuvõttes osutus kõige mõjusamaks vastumeetmeks läänerinde edasiliikumine, kuni rakettide lennukaugus polnud enam pommitamiseks piisav.

Vaata ka

• V-1

Välislingid

 V-2 – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

• A-4tebeschreibung
• A-4_Fibel
• raketenspezialisten.de
• Raketenfertigung in Friedrichshafen
• kheichhorn.de
• bernd-leitenberger.de
• V-2werk-oberraderach.de