Vaimufilosoofia

See artikkel räägib analüütilisest vaimufilosoofiast; kontinentaalse vaimufilosoofia kohta vaata artiklit Kontinentaalne vaimufilosoofia.

Vaimufilosoofia ehk analüütiline vaimufilosoofia (inglise keeles philosophy of mind) on filosoofia haru, kuhu kuulub psühholoogiafilosoofia, filosoofiline psühholoogia ja see osa metafüüsikast, mis puudutab vaimsete nähtuste loomust ja seda, kuidas need reaalsuse põhjuslikku struktuuri sobivad.

Psühholoogiafilosoofia uurib seda, mida on psühholoogial öelda psühholoogiliste nähtuste loomuse kohta, uurib psühholoogiateooria aspekte, nagu näiteks kasutatavaid mudeleid, pakutavaid seletusi ja tuletatavaid seadusi. Samuti pakub psühholoogiafilosoofiale huvi see, kuidas psühholoogia sobitub sotsiaal- ja loodusteadustega.

Filosoofilise psühholoogia uurimisobjektiks on rahvapsühholoogia, see on mentaalsete nähtuste kohta käivate tavamõistuslike ja prototeaduslike arusaamade kogum. Selliste uuringute tüüpiline eesmärk on sõnastada ja täpsustada rahvapsühholoogias leiduvaid arusaamu mälust, tajust, uskumustest, teadvusest ja teistest mentaalsetest nähtustest.

Vaimufilosoofia keskne metafüüsiline teema on keha ja vaimu probleem: kas mentaalsed nähtused on füüsilised ja kui mitte, siis kuidas on nad füüsiliste nähtustega seotud. Metafüüsiliste küsimuste hulka kuuluvad ka vaba tahte probleem, isikuidentsuse probleem ja küsimus, kuidas on võimalikud irratsionaalsed vaimunähtused, nagu näiteks tahtenõtrus (akrasia).

Vaimu teooriad

Pikemalt artiklis Keha ja vaimu probleem

Ontoloogilises plaanis võib vaimuteooriaid ja -kontseptsioone jagada laias laastus kaheks: dualistlikeks ja monistlikeks.

Dualistlikud teooriad

Arusaam, et vaim on kehast erinev, esineb pea kõigis suuremates religioonides. Filosoofias ulatub see tagasi vähemalt Platonini ja figureerib ka hilisematel aegadel. Tänapäevane keha ja vaimu dualismi pärineb siiski René Descartesilt. Tema järgi koosneb maailm kahest täiesti erinevast substantsist – immateriaalsetest vaimudest ja materiaalsetest kehadest ("Meditatsioonid esimesest filosoofiast", 1629; vt Descartes 1996). See seisukoht toob aga kaasa keha ja vaimu probleemi: kuidas on võimalik, et mittemateriaalsed vaimud mõjutavad materiaalseid kehi. Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. See lahendus ei tundu aga veenvana, kuna see ei kõrvalda vastuolusid Descartes'i kontseptsioonis.

Rahulolematus Descartes'i dualismiga tõi kaasa mitmete uute, nii dualistlike kui ka mittedualistlike teooriate tekke.

Parallelismi järgi keha ja vaim teineteist ei mõjuta, kuna vaimsete ja füüsiliste entiteetide vahel ei saa olla põhjuslikku vastasmõju. Muutused füüsilstes ja vaimsetes entiteetides toimuvad paralleelselt. Üks parallelismi variant on okasionalism, mille esindajad peavad vaimse ja füüsilise maailma ühendajaks Jumalat. Jumala tahe muudab vaimset ja materiaalset maailma sel moel, et sündmused mõlemas on järjestatud nii, nagu oleks nende vahel põhjuslik seos.

Tänapäeva dualistlikest teooriatest on tähtsamad epifenomenalism ja substantsidualism. Epifenomenalismi järgi on keha ja vaimu vaheline põhjuslik seos ühepoolne: keha mõjutab vaimu, kuid mitte ümberpöördult. Vaimuseisundid on materiaalsete, tõenäoliselt ajus toimuvate protsesside inertsed kõrvalsaadused. Substantsidualismi järgi on kehad ja vaimud küll eri substantsid, aga vaimudel on lisaks mentaalsetele omadustele ka füüsilisi omadusi.

Monistlikud teooriad

Üheks problemaatilisemaks vastuseks Descartes'i dualismile on idealism. Idealistid eitavad dualistlikus pildis leiduvat materiaalset poolt. Nende järgi eksisteerivad ainult vaimud ja nende sisud, materiaalseid objekte mitte ainult ei eksisteeri, vaid materiaalne maailm on sõna otseses mõttes mõeldamatu. Arusaam, et leidub väljaspool vaimu eksisteerivaid objekte, ei ole mitte lihtsalt vale, vaid mittemõistetav.

Erinevalt idealistidest on materialistid seisukohal, et iga substants on materiaalne substants. Biheivioristid üritavad näidata, et Descartes'ilik kontseptsioon vaimust ja kehast kui eri substantsidest põhineb fundamentaalset laadi arusaamatusel (Ryle 1996). Nende järgi on vaimu kohta käivad väited taandatavad käitumise kohta käivatele väidetele.

Vaimu samasusteooria poolehoidjate järgi on vaimuseisundid, nagu näiteks hambavalu või mõtlemine viini saiadest, neid seisundeid omavate agentide ehtsad sisemised seisundid. Need seisundid on meie aju seisundid, vaimuseisundid ongi ajuseisundid (Place 1956).

Funktsionalism on seisukoht, mille järgi vaimuseisundid on määratud nende põhjuste ja tagajärgedega. Vaimuseisundist teevad mingit kindlat tüüpi vaimuseisundi funktsionaalsed seosed, mis sellel seisundil on tajustiimulite, käitumisreaktsioonide ja teiste vaimuseisunditega. Funktsionalismi võib pidada biheiviorismi ja samasusteooriate järglaseks, ka on see tänapäeval vaimuteooriatest üks tunnustatumaid.

Eliminativistide arvates on meie jutt vaimudest ja nende sisudest ning meie tava seletada käitumist mentaalsete sündmustega primitiivse animistliku seletusviisi jäänuk. Aruka käitumise seletamine peaks hülgama tavapärase mõistestiku, see on rahvapsühholoogilise ehk intentsionaalse mõistestiku. Selle asemel tuleks kasutada neuroteaduslikku mõtlemist.

Vaata ka

Kirjandus

Descartes, René 1996. Meditatsioonid esimesest filosoofiast. – Akadeemia, nr 8, lk 1642 – 1665
Place, U. T 1956. Is conciousness a Brain Process? – British Journal of Psychology, 47, pp 44 – 50
Ryle, Gilbert 1996. Descartes'i müüt. – Akadeemia, nr 8, lk 1666 – 1680

Eestikeelseid publikatsioone vaimufilosoofiast

Fred Dretske. Kas intellekt saab olla tehislik? – Akadeemia, 1995, nr 6, lk 1272–1289.
René Descartes. Meditatsioonid esimesest filosoofiast. – Akadeemia, 1996, nr 8, lk 1642–1666.
Gilbert Ryle. Descartes'i müüt. – Akadeemia, 1996, nr 8, lk 1666–1680.
Bruno Mölder. Episteemiline autoriteetsus oma vaimuseisundite suhtes. – Akadeemia, 1996, nr 10, lk 2060–2089.
Thomas Nagel. Mis tunne on olla nahkhiir? – Akadeemia, 1996, nr 10, lk 2090–2109.
Bruno Mölder, Jaan Kangilaski. Vaim ei ole teadvus! – Akadeemia, 1997, nr 1, lk 175–180.
Robert K. J. Killheffer. Intervjuu Daniel C. Dennettiga. — Vikerkaar, 1997, nr 3, lk 61–69.
Daniel Dennett. Kvaalide kvainimine. — Akadeemia, 1997, nr 12, lk 2657–2684; 1998, nr 1, lk 189–208.
Bruno Mölder. Dennett ja kvaalid. – Akadeemia, 1998, nr 1, 209–221.
Marvin Minsky. Kas maailma pärivad robotid? – Looming, 1998, nr 5, lk 766–776.
Bruno Mölder. Vaimu tõeväärtustamine. – Tiidüs ja tõde. Märgütüisi. Arutlusi teadusest ja tõest. Toim. Jaan Kangilaski ja Enn Kasak. Võro Instituut, 1998, lk 90–95.
David Chalmers. Otse teadvuseprobleemi kallale. – Akadeemia, 1999, nr 7, lk 1408–1441.
Daniel Dennett. Tagurpidi teadvuseprobleemi kallale. – Akadeemia, 1999, nr 7, lk 1441–1446.
Richard Rorty. Teadvus, intentsionaalsus ja vaimufilosoofia. – Akadeemia, 1999, nr 7, lk 1447–1455.
John Searle. Vaimud, ajud ja programmid. – Akadeemia, 2001, nr 1, lk 66–91.
Bruno Mölder. Anomaalne monism ja psühhofüüsilised seadused. – Akadeemia, 2002, nr 3, lk 580–611.
Bruno Mölder. Enesekohase teadmise filosoofilisi käsitlusi. – Isiksusepsühholoogia, Tartu 2003, lk 307–351.
Bruno Mölder. E, sest C: Metafüüsilised vestlused põhjuslikkusest ja vaimust. – Akadeemia, 2003, nr 4, lk 758–781 & nr 6, lk 1233–1251.
Bruno Mölder. Individualism ning kitsas sisu: Jerry Fodori vaimufilosoofiast. – Akadeemia, 2003, nr 12, 2675–2711.
Bruno Mölder. Matrix purgis. – Vikerkaar, 2003, nr 9, lk 95–105.
Frank Jackson. Epifenomenilised kvaalid. – Akadeemia, 2004, nr 4, lk 733–748.
Joseph Levine. Materialism ja kvaalid: Seletuslik lünk. – Akadeemia, 2004, nr 4, lk 749–762.
Bruno Mölder. Füsikalismi kvalitatiivsest komistuskivist. – Akadeemia, 2004, nr 4, 763–806.
Bruno Mölder. Psühholoogia humanistlikku inimpilti lammutamas. – Vikerkaar, 2004, nr 10/11, lk 181–190.
Donald Davidson. Teod, alused ja põhjused. – Akadeemia, 2005, nr 5, lk 1033–1052.
Franz Brentano. Psüühiliste ning füüsiliste nähtumuste eristusest. – Akadeemia, 2006, nr 1, lk 58–77.
E. J. Lowe. Sissejuhatus vaimufilosoofiasse, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2008, tõlkinud Tiiu Hallap. Tiiu Hallapi saatesõna ning sisukord (pdf)
Bruno Mölder "Viis tõdemust filosoofia tõlkimisest" Keel ja Kirjandus 6/2014