Vikipeedia

Vasa (laev)

Esmareisil uppunud Rootsi sõjalaev.

Vasa on Rootsi sõjalaev, mis ehitati aastatel 1626–1628 ja mis uppus oma esmareisil 10. augustil 1628, olles purjetanud ainult 0,7 meremiili (umbes 1,3 kilomeetrit).

Vasa vöör
Vasa vöör
Teenistuskäik
Nimi Vasa
Vette lastud 1628
Laeva üldandmed
Veeväljasurve 1210 t
Pikkus 69 m[1]
Laius 11,7 m
Vabaparda kõrgus 20,2 m
Süvis vööris 4,3 m
ahtris 4,9 m
Meeskond 145 madrust
300 sõdurit
Relvastus

64 kahurit:

  • 24-naelaseid – 48
  • 3-naelaseid – 8
  • 1-naelaseid – 2
  • haubitsaid – 6

Laeva täpne asukoht unustati pärast enamiku pronkskahurite ülestõstmist 17. sajandil. Vasa leiti uuesti 1950. aastate lõpus keset tiheda liiklusega laevateed Stockholmi sadama lähedalt ning tõsteti 1961. aastal üles. Selgus, et suurem osa selle kerest on säilinud üsna tervena. Algul paigutati see ajutisse Wasavarveti muuseumi, 1988. aastal viidi üle Stockholmi Vasa muuseumi. Laev on üks Rootsi populaarsemaid vaatamisväärsusi: aastatel 1961–2009 käis seda vaatamas üle 28 miljoni inimese.[2] Vasast on saanud pärast ülestõstmist Rootsi suurvõimu ajastu sümbol.

Vasa ehitati valmis ja võeti teenistusse suure kiiruga, kuna Rootsi osales parajasti kolmekümneaastases sõjas ning kuningas Gustav II Adolf tahtis, et laev liituks Rootsi Läänemere laevastikuga võimalikult kiiresti. Laeva veepealne osa oli liiga raske ja ballasti oli liiga vähe – laev oli ebastabiilne, kuid kuninga nõunikud ei söandanud ehitusvigadest valitsejaga ausalt rääkida ega veenda esmareisi edasi lükkama. Vigadest tingitud ebastabiilsuse tõttu uppus laev kohe, kui sadamast välja jõudes natuke tugevama tuule kätte sattus. Rootsi riiginõukogu korraldas uurimise, et süüdlane välja selgitada, kuid lõpuks ei võetud kedagi isiklikult vastutusele.

Laeva ülestõstmisel 1961. aastal leiti vrakist ja selle ümbrusest tuhandeid esemeid ning vähemalt 15 inimese säilmed. Leidude seas oli riideesemeid, relvi, kahur, tööriistu, münte, lauanõusid, toitu, jooke ja kuus laeva kümnest purjest. Vrakk ja sellest leitud esemed on ajaloolastele andnud hindamatut infot 17. sajandi laevaehituse, meresõjanduse ja inimeste igapäevaelu kohta. Vasa pidi olema Rootsi ja kuningas Gustav II Adolfi au ja uhkus. Laeva varustamise ja dekoreerimise pealt kokku ei hoitud: ehitamise ajal oli see üks suuremaid ja raskemini relvastatud sõjalaevu maailmas.

Ajalooline taust

muuda
 
Rootsi tänapäeval (punane) ja 1658. aastal (kollane ja punane)

Rootsi muutus 17. sajandil väikesest, vaesest ja vähetähtsast Põhja-Euroopa kuningriigist üheks olulisimaks jõuks kontinendil. Aastatel 1611–1718 oli Rootsi kõige mõjuvõimsam riik Läänemerel ja hõivas territooriume kõikjal Läänemere ümber. Seda perioodi nimetatakse Rootsi suurvõimu ajastuks (rootsi keeles stormaktstiden). See sai võimalikuks tänu mitmele võimekale monarhile ja tugeva keskvalitsuse tekkele. Rootsi ajaloolased on seda kirjeldanud kui ekstreemset näidet, kus varauusaegne riik koondab peaaegu kõik oma ressursid sõja pidamiseks. Väike põhjala riik rakendas kogu majanduse sõjapidamise vankri ette ja muutus üheks militariseeritumaks riigiks ajaloos.[3]

Gustav II Adolfit peetakse sõjalises mõttes edukaimaks Rootsi kuningaks. Kui Vasat ehitati, oli ta juba üle kümnendi valitsenud. Merevägi oli viletsas seisus ja Rootsi oli parajasti Poolaga sõjas. Samal ajal jälgiti murelikult Saksamaal toimuvat kolmekümneaastast sõda, mis oli kestnud juba 1618. aastast ja protestantide seisukohalt ei kulgenud just edukalt. Kuninga plaanid Poola kampaaniaks nõudsid tugevat mereväge Läänemerel.[4]

Merevägi oli 1620. aastatel kogenud palju tagasilööke. Aastal 1625 sattus üks Riia lahest väljuv eskaader tugeva tormi kätte ning kümme laeva jooksid madalikule ja kaotati. Oliwa lahingus 1627. aastal manööverdas suurem ja tugevam Poola eskaader Rootsi eskaadri üle. Rootslased said lüüa ja kaotasid kaks uut laeva: Rootsi admirali lipulaev Tigern ('Tiiger') langes poolakate kätte ning Soleni ('Päike') lasi oma meeskond õhku, kui vastased olid pardale tunginud ja laev oli kohe-kohe nende kätte langemas. Aastal 1628 kaotati vähem kui kuu aja jooksul veel kolm suurt laeva: admiral Klas Flemingu lipulaev Kristina jooksis Gdański lahes tormiga karile, Riksnyckeln ('Riigivõti') jooksis Stockholmi saarestiku lõunaosas Viksteni lähedal madalikule ja Vasa läks esmareisil ümber.

Gustav Adolf pidas meresõda mitmel rindel, mis raskendas mereväe olukorda veelgi. Lisaks Poola mereväele ähvardasid Rootsit Jüütimaale tunginud katoliiklikud väed. Rootsi kuningas ei tundnud erilist soovi Taani kuningat Christian IV-t aidata, liiati olid Rootsi ja Taani olnud üle sajandi vaenujalal. Rootslased kartsid, et katoliiklased vallutavad Kopenhaageni ja Sjællandi, mis oleks neile andnud kontrolli Lääne ja Põhjamere vahelise liikluse üle, aga see oleks Rootsi huve kahjustanud.[4][5]

Kuni 17. sajandi alguseni oli Rootsi merevägi koosnenud peamiselt väiksematest üsna kergete kahuritega ühetekilistest alustest. Selliseid laevu oli odavam pidada ning need sobisid hästi eskort- ja patrullülesanneteks. Ühetekilised ei olnud ainult majanduslikult soodsamad, vaid sobisid Läänemerele ka taktikalistel põhjustel. Neid soosisid nii kõrgemad ohvitserid kui ka riiginõukogu. Suurtest laevadest koosnev laevastik aga oleks olnud prestiižne ning äratanud austust vaenlastes ja liitlastes – võimalik, et Läänemerest kaugemalgi.

Gustav Adolfi jaoks oli merevägi, mille tuumiku moodustaksid suured sõjalaevad, võimalus, mida ei saanud kasutamata jätta.[6] Vasa oli esimene viiest laevast, mis olid kavandatud oma aja kõige uhkemateks ja võimsamateks. Neli ülejäänud laeva Äpplet, Kronan, Scepter ja Göta Ark osutusid edukaks ning moodustasid kuni 1660. aastateni Rootsi mereväe selgroo. Neist niinimetatud kuninglikest laevadest (regalskepp) pidi Vasa olema uhkeim.[7] Teist suurt laeva nimega Äpplet ('riigiõun') ehitati Vasaga samal ajal. Ainus erinevus oli see, et Äpplet oli poolteist meetrit laiem.[8]

Nimi

muuda
 
Kuningliku Vasa perekonna vapp

Laeva algne nimi oli Vasen, mis tähendab viljavihku, Vasade perekonna vapilt pärit heraldikasümbolit. Kuna ühtne kirjakeel polnud 1600. aastatel veel välja kujunenud, kasutati ka nimekujusid Wasen, Wasan ja Wassen.[9] Alles 20. sajandil hakati valdavalt kasutama nimekuju Wasa ja 1990. aastaks oli sellest saanud Vasa.

Vasa nime on varem kandnud veel kaks laeva: neist 1570. ehitatu on tuntud pigem kui Smålands Lejon ning 1599. aastal ehitatud ja 1623. aastal uppunud laev on tänapäeval tuntud Riksvasa nime all.[10]

Ehitus

muuda
 
Vasa pakpoord

Vahetult enne Vasa ehitamist juhtis töid Stockholmi laevatöökojas Antonius Monier koos hollandlasest laevaehitaja Henrik Hybertssoniga. Henrik ja tema vend Arendt Hybertsson (de Groote) võtsid laevatöökoja üle 16. jaanuaril 1625 ja allkirjastasid varsti lepingu nelja laeva ehitamiseks. Kaks laeva pidid tulema 41 meetri pikkuse kiiluga ja kaks väiksema, 33 meetri pikkuse kiiluga.[11]

Paari aasta pärast sattus laevatöökoda majanduslikesse raskustesse, mis põhjustasid laevade ehituses viivitusi. Samal ajal kaotas Rootsi merevägi ühe tormiga kümme laeva, mille peale saatis kuningas admiral Klas Flemingule mureliku kirja, kus palus admiralil veenduda, et Henrik kiirustab kahe väiksema laeva ehitusega. Sama kirjaga saatis kuningas ka uue laeva mõõtmed, mis määrasid kiilu pikkuseks 37 meetrit. See tekitas uue probleemi, sest mõõdud langesid algses lepingus mainitud suuremate ja väiksemate laevade vahepeale, kuid puit oli juba lõigatud. Kuningas saatis 22. veebruaril 1626 uue kirja ja nõudis, et tema saadetud mõõtusid järgitaks.[12] Hybertsson ei näinudki Vasa valmimist: ta jäi 1625. aasta lõpus haigeks ja suri 1627. aasta kevadel. Laeva ehitust juhtis edasi tema assistent, samuti Hollandist pärit Henrik (Hein) Jacobsson.[13]

Vasa kere oli vettelaskmiseks valmis 1627. aastal, tõenäoliselt lasti see vette kevadel. Pärast kere valmimist algas ilmselt ülemise teki, galiooni, ahtrikastelli ja taglase ehitus. Rootsis ei olnud veel tekkinud märkimisväärset purjeriide tööstust, mistõttu tuli need materjalid tellida välismaalt, osa Prantsusmaalt, kuid ka Saksamaalt ja Madalmaadest. Purjed koosnesid peamiselt kanepist ja osaliselt linast. Taglas koosnes täielikult kanepist, mis oli Riia kaudu Lätist imporditud. Kuningas külastas laevatöökoda 1628. aasta jaanuaris ja viibis siis tõenäoliselt ka ainsat korda laeval.[14]

 
Vasa kere läbilõiget demonstreeriv mudel. Kiil on väga madal ja laeval on kaks kahuritekki.

Laeva ehituse eest vastutav kapten Söfring Hansson korraldas 1628. aasta suvel stabiilsusproovi demonstratsiooniks viitseadmiral Klas Flemingule, kes oli hiljuti Preisimaalt Stockholmi jõudnud ja vastutas ostu eest. Kolmkümmend meest jooksid ülemisel tekil edasi-tagasi, et laeva kõikuma panna, kuid admiral katkestas katse juba pärast kolmandat jooksu, kuna kartis, et laev läheb ümber. Laeva ülema Göran Mattsoni tunnistuse kohaselt oli admiral Fleming soovinud, et kuningas viibiks kodus. Gustav Adolf oli pidevalt kirju saatnud ja nõudnud, et laev võimalikult kiirelt merele saadetaks.[15]

Palju on spekuleeritud selle üle, kas Vasat pikendati ehituse käigus ja kas lisakahuritekk lisati ehituse hilises etapis või mitte. On vähe tõendeid selle kohta, et Vasa konstruktsiooni oleks pärast kiilu maha panekut oluliselt muudetud. Kaasaegsed laevad, mida pikendati, lõigati pooleks ja uued plangud lisati vanade osade vahele, mistõttu on muudatused selgelt nähtavad, kuid Vasa kerel selliseid muudatusi näha ei ole.

Väiteid teise kahuriteki lisamise kohta on raskem ümber lükata, kuid selle vastu leidub siiski kaalukaid tõendeid. Kuningas tellis 1626. aasta 5. augustil 72 24-naelast suurtükki, aga nende kõigi mahutamiseks ei oleks ühest kahuritekist piisanud. Kuninga tellimus oli sisse antud kõigest viis kuud pärast ehituse algust ja lisakahuriteki oleks jõudnud konstruktsioonile kenasti lisada. Aastatel 2007–2011 tehtud lasermõõtmised kinnitasid, et ehitamise käigus ei tehtud Vasa konstruktsioonis suuri muudatusi, kuid laeva raskuskese paiknes liiga kõrgel.[16]

Vasa oli üks varasemaid kahe kahuritekiga sõjalaevu. Tollased teadmised laevaehituse teoreetilistest alustest olid lapsekingades ja ohutusnõuded olid siis tänapäeva mõistes allpool igasugust arvestust. Lisaks ehitati 17. sajandi sõjalaevad tahtlikult kõrgete pealisehitistega, et neid saaks laskeplatvormidena kasutada. See kõik muutis Vasa-sarnaste laevade ehitamise riskantseks.[17]

Relvastus

muuda
 
Pilt alumiselt kahuritekilt vööri suunas vaadates

Vasa valmis ajal, mil merelahingute taktikas oli palju muudatusi. Toimus üleminek ajastust, kus pardale tungimine oli peamine võitlusviis, liinilaevade ajastusse, kus keskenduti vastase alistamisele tulejõuga. Vasa oli relvastatud võimsate suurtükkidega ja ehitatud kõrge ahtriga, mida oleks vastase laeva pardale tungimise korral laskeplatvormina kasutanud umbes 300 sõdurit, kes laeval paiknesid. Vasa ei olnud suurim ega ka kõige rohkemate kahuritega relvastatud laev, selle tegi võimsaimaks sõjalaevaks hoopis kogupauguga ühe parda poolt lastavate mürskude kaal: 267 kilogrammi. See oli suurem tulekontsentratsioon kui ühelgi teisel tollasel sõjalaeval, enne 1630. aastaid ei ehitatud ühtegi sellest suurema tulejõuga laeva. Võrreldes laevale paigutatud suurtükkide arvuga oli Vasa küllaltki väike: 169 aastat pärast Vasat ehitatud Napoleoni ajastu fregatt USS Constitution oli umbes sama tulejõuga, kuid üle 700 tonni raskem.[18]

USS Constitution oli teise ajastu laev: siis oli kasutusele võetud liinilaevade taktika, kus laevad paiknesid hanereas ja kõigi laevade üks parras üritati vastase suunas pöörata. Kahurid sihiti ühes suunas ja lasti peaaegu kogupauguga. Aga 17. sajandil ei olnud meresõja taktika, mis hõlmas mitmest laevast moodustatud formatsioonidega koordineeritult manööverdamist, veel välja kujunenud. Lahingus võitlesid laevad iseseisvalt või väikestes improviseeritud gruppides ja keskenduti vastase laeva pardale tungimisele. Vasa oli ehitatud just sellist taktikat silmas pidades, mistõttu ei olnud tema kahurid ühtseks enam-vähem samas suunas sihitud patareiks koondatud. Kahurid olid mõeldud individuaalseks laskmiseks ja nende paigutus järgis laeva kere kaardumist. See tähendas, et kahuritest sai lasta peaaegu igas suunas, välja arvatud otse ette ja 45 kraadi ulatuses kummalegi poole ahtrit.[19]

Mereväe suurtükivägi oli 17. sajandil veel küllaltki algeline. Suurtükid olid kallid ja kestsid tunduvalt kauem kui ükski sõjalaev: mõned suurtükid olid kasutuses peaaegu sada aastat, samas kui enamikku sõjalaevu kasutati 15–20 aastat. Rootsis nagu paljudes teistes Euroopa riikides ei olnud laevadel tavaliselt oma relvi, vaid need väljastati eraldi iga missiooni jaoks. Seetõttu paigutati laevale tavaliselt eri suuruse ja vanusega kahurid. Vasa suurt tulejõudu ei võimaldanud saavutada mitte ainult asjaolu, et nii suur hulk kahureid paigutati üsna väikese laeva peale, vaid ka see, et 46 24-naelast kahurit, mis olid selle pearelvad, olid uue, kergekaalulise konstruktsiooniga. Veel kaks vanemat ja raskemat tüüpi 24-naelast kahurit oli mõeldud paigutada laeva vööri. Kõik tollased kahurid tuli teha eraldi valuvormiga, mida ei saanud taaskasutada, kuid Vasa kahurid olid nii ühte mõõtu, et nende põhilised parameetrid varieerusid vaid mõne millimeetri võrra ja rauasuud olid peaaegu täpselt 146-millimeetrised. Ülejäänud relvastuse moodustasid kaheksa kolmenaelast kahurit, kuus suurekaliibrilist haubitsat teise laeva pardale tungimiseks ja kaks ühenaelast falkonetti. Laeval oli veel 894 kilogrammi püssirohtu ja mitut liiki laskemoona.[20]

Ornamendid

muuda
 
1 : 10 mõõtkavas mudel laevast Vasa muuseumis. Skulptuurid on värvitud nii, nagu neid originaalis arvati olevat.

Nagu kõik tolleaegsed sõjalaevad, oli Vasa kaunistatud rohkete skulptuuridega, mis pidid ülistama monarhi autoriteeti, võimu ja tarkust ning mõnitama ja hirmutama vaenlast. Skulptuurid moodustasid suure osa laeva hinnast ja ehitusele kuluvast tööst ning lisasid märgatava osa kaalu, mis halvendas manööverdamisvõimet.

Laeva dekoreerimiseks kasutatud sümbolid põhinesid renessansiajastu idealiseeringutel Kreeka ja Rooma antiigist – see oli stiil, mille olid kunstnikud toonud Saksamaa ja Hollandi kaudu Itaaliast. Kuigi dekoratsioonide hulgas domineerisid antiikaegsest Vahemere piirkonnast laenatud stseenid, leidus seal figuure ka Vanast Testamendist ja isegi Vana-Egiptusest. Paljud figuurid olid Hollandi groteskses stiilis, kujutades ebatõelisi ja hirmutavaid olendeid, nagu merineitsid, metsmehed, merekoletised ja tritonid. Laeva sees oli dekoratsioone palju vähem, enamik kaunistusi asus ohvitseride ruumides ja ahtris admirali kajutis.

Skulptuuridelt ja muudelt laeva osadelt on leitud jälgi värvist. Galioon (pikk vöörieend pukspriidi all), reeling, ahtrigalerii katus ja ahtripeegel (sile pind ahtris) olid punased, skulptuurid ja ornamendid erksates toonides. Mõned kohad olid suurema sära saavutamiseks kaetud kuldlehega. Varem arvati, et kogu taust oli sinine ja skulptuurid peaaegu üleni kullatud – see on näha 1970.–1990. aastate alguseni Vasast tehtud piltidel, eriti elavatel ja dramaatilistel Björn Landströmi joonistustel või ühel Francis Smithemani maalil.[21] Arvamused laeva välimuse kohta muutusid 1990. aastate lõpus, need kajastuvad Tim Thompsoni 1 : 10 mõõtkavas tehtud mudelil Vasa muuseumis. Vasa kaunistused koos oma kirevate värvidega, mida tänapäeval võiks pidada kitšilikuks, pole niivõrd näited varasest barokist, kuivõrd "keskaegse skulptuuri viimane hingetõmme".[5]

 
Tänapäevased koopiad laeva skulptuuridest Vasa muuseumis. Originaalid olid arvatavasti sellist värvi.

Skulptuurid on valmistatud tamme-, männi- ja pärnapuust ning paljud suuremad teosed, nagu kolmemeetrist lõvi kujutav käilakuju, koosnevad mitmest osast ja on poltidega kokku ühendatud. Laeval leidub kokku ligemale 500 skulptuuri, neist enamik ahtri ülaosas ja galeriil.[22] Ahtripeeglit kaunistavad piibliteemalised ja rahvuslikud sümbolid. Eriti populaarne motiiv on lõvi: kahuriluukide sisekülgedel paiknevad maskaroonid kujutavad lõvipäid, kaks lõvi hoiavad kuninglikku vappi kummaltki poolt, lõvi on käilakujuks ja üks ripub isegi tüüri küljes.

Kummalgi pool galiooni oli alul 20 kuju (kuigi leitud on ainult 19 tükki), mis kujutasid Rooma keisreid Tiberiusest Septimius Severuseni. Üldiselt olid peaaegu kõik kangelaslikud või positiivsed kujutised otseselt või kaudselt seostatavad kuningaga ning pidid teda ülistama kui absoluutset ja veatut valitsejat. Ainuke kuju, mis ka otseselt kuningat kujutab, asub ahtripeegli kõige ülemises osas: ta on seal noor pikkade blondide juustega poiss, kellele kaks greifi krooni pähe asetavad. Greifid sümboliseerivad tema isa Karl IX-t.[23]

 
Selliseid värvipigmente kasutati laevatöökodades, kus Vasa ehitati. Näitus Vasa muuseumis

Laeva kaunistuste kallal töötas vähemalt kuus tipptasemel skulptorit ja seda vähemalt kaks aastat. Suure tõenäosusega abistas neid veel hulk abilisi ja õpipoisse, kelle arvu ei teata. Skulptuuride täpseid autoreid pole kirja pandud, kuid ühe tuntud skulptori Mårten Redtmeri stiil on kaunistustel selgesti äratuntav. On teada, et Vasa ehitamise ajal töötas Rootsi laevatöökodades palju tuntud skulptoreid, nagu Hans Clausink, Johan Didrichson Tijsen (või Thessen rootsi keeles) ja võib-olla ka Marcus Ledens, kuid nende käekiri pole piisavalt eristuv, et neid otseselt ühegi konkreetse skulptuuriga seostada.[24]

Skulptuuride tase kõigub palju ja kokku eristatakse umbes nelja stiili. Mårten Redtmeri stiili on kirjeldatud tugeva, elava ja naturaalsena.[25] Tema tööde hulk moodustab kõigist skulptuuridest märgatava koguse, sealhulgas lõvi kujutav käilakuju, kuninglik vapp ja kuninga kuju ahtripeegli ülaosas. Kahte teist stiili kirjeldatakse elegantse, veidi stereotüüpse ja maneristlikuna ning raskepärase ja pikaldase, kuid sellegipoolest rikka ja elavana. Neljas stiil, mida loetakse teistest kehvemaks, on kirjelduste järgi jäik ja kohmakas.[26]

Esmareis

muuda
 
1) Laevatöökoda, 2) Tre kronori loss, 3) Vasa uppumiskoht

Kapten Söfring Hansson andis käsu teele asuda 10. augustil 1628, mil Vasa pidi suunduma Älvsnabbeni juurde mereväebaasi. See oli Vasa esimene ja nagu selgus, viimane reis. Päev oli rahulik ja kerge tuul puhus edelast. Laev veeti mööda kaldaäärset sadama lõunaküljele, kus heisati kolm purje, ja laev suundus itta. Kahurite laskeavad olid avatud, sest Stockholmist lahkumisel plaaniti saluuti lasta.[15]

Kui Vasa oli linna tuulepealsest küljest väljunud, täitis tuulehoog laeva purjed ja see kaldus järsult pakpoordi. Purjenöörid lasti lahti ja laev ajas ennast tuulehoo möödudes aeglaselt püsti. Varsti saabus uus tuulehoog ja surus laeva taas pakpoordi kaldu. Seekord vajusid alumised avatud kahuriluugid allapoole veepiiri ja vesi tungis alumisele kahuritekile. Vee sissevool kallutas Vasat veelgi rohkem küljele, mistõttu vajus laev peagi 32 meetri sügavusele põhja, olles kaldast vaid 120 meetri kaugusel. Ellujäänud klammerdusid vee peale jäänud prahi külge ja läheduses olevad paadid ruttasid appi. Vaatamata maa lähedusele ja kiiresti saabunud abile hukkus 30–50 inimest. Uppumise ajal oli laeva ballast nihkunud ja laev lamas põhjas vasaku külje peal, mistõttu mastide tipus olevad lipud, mis veel vee peale ulatusid, olid vasakule kaldu. Vasa uppus sadade, kui mitte tuhandete stockholmlaste silme all, sest linnaelanikud olid tulnud laeva teele saatma. Rahva seas viibis ka välissaadikuid, nii et põhimõtteliselt toimus õnnetus Gustav Adolfi liitlaste ja vastaste spioonide silme all.[27]

Uurimine

muuda

Kuningale teatati Vasaga juhtunud õnnetusest 27. augustil kirja teel. Oma vastuses teatas ta, et õnnetuse põhjustasid ettevaatamatus ja hooletus, ning nõudis süüdlastele karistust.[28] Kapten Söfring Hanson, kes oli laevahuku üle elanud, heideti kohe vangikongi kohut ootama. Algse ülekuulamise käigus vandus ta, et kahurid olid korralikult kinnitatud ja meeskond kaine. Uurimiskomitee, kuhu kuulus ka riiginõukogu liikmeid, korraldas täismahus juurdluse 5. septembril 1628. Üle kuulati kõik ellu jäänud laeva ohvitserid, laevaehituse juhataja ja mitmed eksperttunnistajad. Ülekuulamise juures oli ka riigiadmiral. Üritati leida laeva uppumise põhjuseid, aga sama usinalt otsiti patuoinast. Kes iganes võis komitee silmis süüdi jääda, pidi arvestama ränga karistusega.[28]

Ellujäänud meeskonnaliikmed kuulati ükshaaval üle ja neilt küsiti, kuidas oldi laevaga õnnetuse juhtumise ajal ümber käidud. Kas purjed olid tuule jaoks korralikult taglastatud? Kas meeskond oli kaine? Kas kahurid olid kinnitatud? Kas ballast oli korralikult paigutatud? Keegi ei olnud valmis süüd enda peale võtma. Meeskonnaliikmed ja laevameistrid jagunesid kahte leeri ning süüdistasid vastastikku üksteist. Kõik vandusid, et olid oma kohust täitnud. Uurimise käigus tulid päevavalgele ka mahavaikitud stabiilsusproovi tulemused. Igatahes peeti saadud vastuseid piisavaks ja kellegi kohta inkrimineerivaid tõendeid ei leitud.[29]

Järgmiseks võeti luubi alla laeva ehitajad. Uurijad küsisid laevameister Jacobssonilt: "Miks te ehitasite laeva nii kitsa ja halvasti, et sellel ei olnud kumerust, millele see oleks võinud toetuda, ja mis seepärast olevat ümber läinud?"[30] Jacobsson kasutas tüüpilist riigiteenistuja strateegiat: tema oli ainult käske täitnud. Jacobsson väitis, et oli laeva ehitanud Henrik Hybertssoni juhiste järgi, tema omakorda järgis kuninga soove. Hybertsson ise oli selleks ajaks ammu surnud ja maetud. Tegelikult oli Jacobsson laeva pärast ehituse ülevõtmist 42 sentimeetrit laiemaks ehitanud. Rohkem laeva laiendada ei saanud, selleks oli ehitusega juba liiga kaugele jõutud.[31]

Ühtegi süüdlast lõpuks ei tuvastatudki. Kui Arendt Hybertssonilt küsiti, miks laev uppus, vastas ta: "Ainult Jumal teab."[32] Gustav Adolf oli kõik mõõdud ja relvastuse heaks kiitnud, laev ehitati tema juhtnööride järgi ning varustati sellise arvu suurtükkidega, nagu tema oli öelnud. Kedagi lõpuks hooletuses süüdi ei mõistetud ega karistatud. Laeva uppumist seletati Jumala tahtega. Vasa uppumine oli majanduslik katastroof: selle ehitus maksis 40 000 taalrit, mis oli väikese Rootsi jaoks suur summa.[33][32]

Vasa vrakina

muuda
 
Laevade ülestõstmine (1734. aasta illustratsioon). Laeva külge kinnitatakse köied ankrutega, pontoonidena kasutati laevakeresid või laevu. Põhimõtteliselt sama meetodit kasutati Vasa ülestõstmisel 20. sajandil.

Vähem kui kolm päeva pärast õnnetust sõlmiti leping, et vrakk üles tõsta, kuid see katse ebaõnnestus.[34] Inglise insener Ian Bulmer oli esimene, kes vrakki tõsta üritas. Tema pingutuste tulemusel õnnestus laeva küll rohkem tüürpoordi poole püstisemaks nihutada, kuid ühtlasi jäi see tugevamini mutta kinni, mis oli ilmselt üks suuremaid takistusi varajaste päästmiskatsete juures.[34]

Laeva ülestõstmise tehnika oli palju primitiivsem kui tänapäeval, kuid üldiselt kasutati sama põhimõtet mis laeva ülestõstmisel 300 aastat hiljem. Kaks laeva või laevakeret asusid paralleelselt kummalegi poole vrakki, köied lasti ankrutega vraki juurde ning kinnitati selle külge. Kahte laevakeresse pumbati võimalikult palju vett ja köied tõmmati pingule. Seejärel pumbati vesi laevakeredest välja ja uppunud laev kerkis koos nendega. Iga korraga sai vraki madalamasse vette vedada – protsessi korrati seni, kuni vrakk tõusis pinnale.

Vasa veealune kaal polnud väga raske, kuid laev oli põhjamudas kõvasti kinni, nii et lahtisaamiseks läks vaja arvestatavat tõstejõudu.[35] Albreckt von Treileben ja Andreas Peckell korraldasid 1664. aastal, rohkem kui 30 aastat pärast uppumist, Vasal leiduvate väärtuslike kahurite ülestõstmise. Lihtsat tuukrikella kasutades õnnestus rootslastest ja sakslastest koosneval meeskonnal rohkem kui 50 kahurit üles tõsta.[36] Kokku saadi kätte 53 kahurit, mis müüdi (ilmselt parema hinna tõttu) Lübeckisse.[37]

Laeva päästmiskatsed lakkasid, kui sai selgeks, et olemasoleva tehnoloogiaga ei saa seda pinnale tuua. Pärast kahurite ülestõstmist Vasat siiski ei unustatud. Laeva mainiti mitmes ajalooraamatus Rootsi ja Rootsi mereväe kohta, kuid andmed selle täpse asukoha kohta varieerusid allikati. Mereväeohvitser Anton Ludwig Fahnehjelm taotles 1844. aastal õigust, et teha päästetöid, kuna oli enda sõnul Vasa asukoha kindlaks teinud. Fahnehjelm oli leiutaja, kes disainis ühe esimestest kergetest sukeldumisülikondadest, ja ta oli varem päästetöödel osalenud. Samas ei ole andmeid selle kohta, et pärast taotluse esitamist oleks suuremaid päästetöid ette võetud – on arvatud, et neid tegelikult ei toimunudki. Hiljuti leiti Stockholmi linnamuuseumi arhiivist kaart, mis pärineb 1830. aastate lõpust ja kuhu on laeva asukohale kirjutatud sõna "vrakk" (wreck). Vraki ümber on tõmmatud punktiirjoonega ring ja sinna juurde märgitud detailsed andmed sügavuse kohta. Üks tunnistaja väitis 1999. aastal, et tema isa oli Rootsi mereväes allohvitser ja osales 1920. aastatel sukeldumisharjutusel Vasa vraki juurde.[38]

Lagunemine

muuda
 
Kaks rüütlipeadega kaunistatud pollarit otste kinnitamiseks. Stockholmi vool on need pea tundmatuseni ära kulutanud.

Vasa oli Stockholmi voolu (rootsi keeles Stockholms ström või Strömmen) põhjas 333 aastat mitme destruktiivse jõu, näiteks lagunemise ja erosiooni meelevallas. Esimesena roostetasid ära tuhanded raudpoldid, mis hoidsid koos galiooni, enamust ahtrikastellist ja kõiki laeva puitskulptuure. Peaaegu kogu laeval leidunud raud roostetas mõne aasta jooksul pärast laeva hukkumist, suurtest raudesemetest ei jäänud peale süsiniku peaaegu midagi järele. Samas on see aidanud säilitada paljude metallesemete kuju, kuigi rauasisaldus neis on olematu. Hukkunud inimeste pehmed koed sõid kalad, bakterid ja koorikloomad üsna kiiresti ära, jättes alles vaid luud, mis püsisid koos peamiselt riiete abil. Riideesemed ja nahksed asjad, nagu kingad ja paunad, olid kõvasti kulunud, kuid laeva ülestõstmise ajal 20. sajandil endiselt alles.[39]

Kogu kõrge ahtrikastell, kus paiknesid ohvitseride ruumid ja mis hoidis üleval ahtripeeglit, varises mutta koos skulptuuridega. Neid katnud värv ja kullalehed tulid peaaegu täielikult maha. Ahtrigalerii, mis oli ainult naeltega ahtri külge löödud, kukkus varsti küljest ja lebas peaaegu täpselt oma endise asukoha all põhjas. Hoovused ja vees hõljuv muda kulutasid puidust objekte. Mõned skulptuurielemendid olid nii kulunud, et ülestõstmise ajal oli vaevu aru saada, et tegemist on nikerdustega.[40]

Lisaks loodusjõududele põhjustas mehaanilisi kahjustusi inimtegevus. Laeva struktuuri mõjutasid rohkem või vähem õnnestunud päästeoperatsioonid 1629. aastast kuni 1680. aastateni. Peckell ja Treileben olid kahurite kättesaamiseks lõhkunud ja eemaldanud suurema osa pealmist tekki katnud laudisest. Peckelli sõnul päästeti laevalt 30 vankritäit puitmaterjali, mis lisaks laudisele võis sisaldada struktuurielemente ja skulptuure, mis on tänapäeval kadunud. Näiteks on vööri juurest puudu elusuuruses Rooma sõdalase kuju ja Septimius Severuse skulptuur, mis kaunistas galiooni vasakut külge.[41] Kuna Vasa paiknes tiheda liiklusega laevateel, siis kallati vraki peale 19. sajandi jooksul tonnide viisi räbu ja prahti, mis lõhkus ahtrikastelli ja tekki veelgi. Väljakaevamiste käigus paljastusid kinni jäänud ja jõuga lahti tõmmatud ankrute jäetud jäljed.[42]

Taasleidmine

muuda
 
Vasa taasleidja Anders Franzén 1961. aastal. Taustal käib Vasa ülestõstmine.

Harrastusarheoloog Anders Franzén arvas 1950. aastate alguses, et külmast Läänemere riimveest võib leida puust laevavrakke, sest selles ei leidunud laevaoherdit (Teredo navalis), mis tavaliselt soojemates ja soolasemates vetes vee alla sattunud puidu kiiresti hävitab. Franzén oli varem edukalt vrakke otsinud ning leidnud näiteks Riksäppleti ja Lybska Svani vraki.[43] Pärast pikka uurimistööd hakkas ta ka Vasat otsima, kammides arvatavaid asukohti aastaid. Franzén kasutas proovide võtmiseks kodus tehtud paadi järel veetavat sondi ja kajaloodi, kuid edutult. Õnn pöördus, kui ta leidis arhiivist kuningale mõeldud Rootsi riiginõukogu kirja, milles teatatakse Vasa uppumisest Beckholmsuddeni juures. Nimetatud asukohas oli kajalood leidnud tundmatu künka ja kuigi seda polnud uuritud, peeti seda lõhkamisprahi hunnikuks.[44]

Franzén asus sadamat kammima Gustav V dokist lõunas Beckholmenis. Sond tabas juba esimese ülesõidu ajal suurt tammepuidust objekti just tundmatu topograafilise anomaalia kohal. Et leidu kinnitada ja selle seisukorda hinnata, tuli vraki juurde sukeldada, kuid Franzénil ei olnud selleks raha. Tal õnnestus veenda Rootsi mereväge leiu asukohas sukeldumisõppust korraldama. Sukeldumisel selgus lõplikult, et tegu on Vasaga ja et laeva seisukord võimaldab selle üles tõsta.[45]

Ülestõstmine

muuda
 
Zetterströmi ventiil paiskab vett nii ette kui ka taha võrdses koguses, mis võimaldab seda vee all ilma tagasilöögita kasutada.

Vraki ülestõstmiseks kasutati läbiproovitud meetodeid. Laevakere alla uuristati kuus tunnelit, et laeva alt teraskaablid läbi vedada. Teraskaablite abil pidi laev kahe tõstepontooni külge kinnitatama. Töö laeva all oli väga ohtlik, tuukrid pidid tunneleid uuristama Zetterströmi ventiilidega ehk uhttorudega, mis töötasid kõrgsurve veejoaga.[46] Nähtavus oli enamasti nullilähedane ja ka parimate tingimuste korral kõigest paar meetrit.[47]

Pidevalt oli risk, et vrakk võib liikuda või sügavamale mutta vajuda, jättes tunnelis tööd tegeva tuukri lõksu. Tunnelite pea vertikaalsed lõigud kere külgede juures võisid samuti sisse variseda ja tuukri tunnelisse matta.[48] Vaatamata ohtlikele tingimustele ei juhtunud päästeoperatsiooni käigus tehtud rohkem kui 1300 sukeldumise ajal ühtegi tõsist õnnetust.[49]

Vrakk liigutati 1959. aasta augustist kuni septembrini 18 tõstega 32 meetri sügavuselt mugavamasse asupaika varjulisemasse Kastellholmsvikenisse 16 meetri sügavusele. Seal tehti järgmised poolteist aastat ettevalmistusi, et laev lõplikult pinnale tõsta.[50] Ülemine tekk puhastati mudast ja prügist, et laev oleks kergem, ja kere muudeti võimalikult vettpidavaks. Kahuriluugid suleti ajutiste kaantega, lagunenud ahtrikastelli asemele ehitati ajutine asendus, roostetanud poltidest jäänud augud topiti kinni.

Ülestõstmine algas 8. aprillil 1961 ja 24. aprilli hommikul, pärast 333 aastat vee all, oli Vasa valmis pinnale tõusma. Üle maailma kokku tulnud ajakirjanikud, televisioonikaamerad, 400 kutsutud külalist pargastel ja paatides ning tuhanded pealtvaatajad kaldal jälgisid, kuidas esimesed palgid veepinnale kerkivad. Vasa tühjendati mudast ja veest, praod tihendati, augud topiti kinni ning laev veeti seejärel Gustav V kuivdokki. Seal paigutati see betoonist pontoonile, mis on praeguseni Vasa alus.[51]

Alates 1961. aasta lõpust kuni 1988. aasta detsembrini hoiti Vasat ajutises Wasavarveti muuseumis. Ehitis oli väga kitsas, mistõttu oli võimatu kogu laeva korraga vaadelda. Külastajad said laeva vaadata ainult kahelt tasandilt ja maksimaalselt viie meetri kauguselt, mistõttu oli raske kogu laevast ülevaadet saada. Rootsi valitsus otsustas 1981. aastal ehitada püsiva hoone ja kuulutas välja projektikonkursi. Ehitust alustati 1987. aastal ja Vasa viidi pooleldi valmis Vasa muuseumi 1988. aasta detsembris. Muuseum avati külastajatele 1990. aastal.[52]

Arheoloogia

muuda

Vasa pakkus arheoloogidele enneolematut väljakutset. Kunagi varem polnud avanenud võimalust teha väljakaevamisi neljakorruselises ehitises, mille sisu oli säilinud suuresti puutumatul kujul.[53]

Töötingimused tekitasid raskusi. Laev tuli hoida niiskena, vältimaks selle kuivamist ja pragunemist enne, kui seda konserveerida jõutakse. Töötada tuli setetega kaetud mudas, mis võis olla üle meetri sügav, ja samal ajal langes kaela uduvihm. Et leidude asukohti määrata, jagati kere sektsioonideks, mida märkisid laeva enda talad, tekid ja laeva keskele vöörist ahtrini tõmmatud joon. Tekid kaevati välja ükshaaval, kuigi vahel käis töö korraga mitmel korrusel.[54]

Leiud

muuda
 
Vasalt leitud puust toidunõud

Laeval oli neli säilinud tekki: ülemine ja alumine kahuritekk, trümm ja orloptekk ehk trossitekk. Kuna laev oli vaja konserveerimiseks ette valmistada, töötasid arheoloogid kiiresti ja tegid esimesel nädalal 13-tunniseid vahetusi. Ülemine kahuritekk oli üsna segi pööratud nii pealisehitiste kokkuvarisemise kui ka sinna väliskeskkonnast sattunud sodi pärast.[55] Sellegipoolest leiti ka ülemiselt kahuritekilt huvitavaid asju, näiteks hästi säilinud isiklike esemete kirst, mis sisaldas vildist mütsi, õmblemisvahendeid, kammi, kahte paari kingi, kingaliistu, kindaid, napsipudelit, puulusikat, münte ja muid pisiasju. See ja mitmed teised leiud iseloomustavad 17. sajandi meremeeste tagasihoidlikku elu.[56]

Alguses kataloogiti paljud leiud gruppidena selle järgi, milliste objektide osad need olid olnud. Hiljem hakati asju üles lugema eraldi. Näiteks tünni ülemine ja alumine osa ning tünnilauad moodustasid kõik eraldi objektid. See suurendas suurt leidude arvu veelgi. Praegu on (osaliselt ka internetis avaldatud) kataloogis loetletud üle 26 000 artefakti.[57]

Pärast laeva ülestõstmist ja väljakaevamist otsiti kogu vraki asukoht läbi. Nii leiti enamus umbes 700-st laeva välist külge kaunistanud skulptuurist. Viimane objekt, mis pinnale toodi, oli aerupaat, mis asetses põhjas laevaga paralleelselt. Uppumise ajal oli see olnud kas ülemisel tekil või laeva järel slepis.[58]

Leidude registreerimise käigus heideti kõrvale laevale hiljem sattunud esemed. Ilmselt üks kurikuulsamaid võõrkehi oli 20. sajandi kuulsa soome jooksja Paavo Nurmi kuju, mille Helsingi Tehnikaülikooli üliõpilased olid kõigest paar päeva enne laeva lõplikku ülestõstmist sinna vembuna sokutanud.[59]

Väljakaevamiste käigus leiti 15 skeletti ja veel vähemalt kahe inimese skeleti jäänused ehk umbes poolte arvatavalt hukkunute jäänused. Pärast uurimist maeti need 10. augustil 1963, Vasa uppumise 335. aastapäeval, Galärvarvskyrkogårdeni surnuaiale. Hauda ehivad Vasa ballastikivid, üks sellelt leitud ankur ja Gustav V poja Prints Wilhelmi kirjutatud tekstiga mälestustahvel. Haud avati 1989. aastal lisauuringuteks.[60]

Uppumise põhjused

muuda

Laeva ehitamiseks vajalikud arvutused ja nõuded konstruktsioonile eksisteerisid 17. sajandil ainult laevameistri peas. Teaduslikke laevade ehitamise ja stabiliseerimise teooriaid veel ei olnud. Nii hinnati olulisi tegureid, nagu näiteks laeva raskuskeset, laevameistri kogemuste põhjal. Vasa kere oli jagatud kolmeks tekiks ja alumiseks ballastiruumiks, mis oli tihedalt kividega täidetud. Vasa ballasti kogukaal oli 120 tonni, kuid sellest jäi väheks, et olla piisav vastukaal veeliinist ülespoole jäävale raskusele. Väikseimgi tuulehoog oleks laeva tõsiselt tasakaalust välja löönud. Tollal oli tavaks, et rasked suurtükid paigutatakse alumisele suurtükitekile, et ülemise kahuriteki raskust vähendada ja stabiilsust parandada. Plaanid laeva relvastuse kohta muutusid ehituse ajal mitu korda. Alumisele kahuritekile plaaniti 24-naelaseid suurtükke ja ülemisele 12-naelaseid või siis mõlemale 24-naelaseid. Ülemise kahuriteki luugid olidki sobivad 12-naelastele kahuritele, kuid lõpuks paigutati mõlemale tekile ikkagi 24-naelased kahurid. See võis olla üks laeva ebastabiilsuse põhjus.[61]

Selle ajastu sõjalaevad olid väga ebastabiilsed, isegi kui relvastus oli hästi paigutatud. Ebastabiilsust süvendas kõrge ahtrikastell, mis oli mõeldud sõduritele käsitulirelvade laskeplatvormiks. Vasa puhul võisid olla lisaprobleemiks ülemise kereosa liiga paksud ja rasked lauad. Vale valik tehti kas kogenematusest kahe kahuritekiga laevade ehitamisel või hoopis kava muutmise pärast, kui laevale otsustati hiljem veel võimsam relvastus paigutada.[62]

Kapten Söfring Hansson asus uue laevaga teele avatud kahuriluukidega, mis oli ebatavaline. Tavaliselt seilati uutel laevadel algul suletud kahuriluukidega, et kapten ja meeskond harjuksid sõiduomadustega, kuna igal 17. sajandil ehitatud laeval olid need omamoodi. See otsus võimaldas veel kahuriluukidest sisse tungida, kui need vee alla vajusid. Vee raskus takistas omakorda laeval end püsti ajada ja põhjustas ümbermineku. Vasa pidi minema Älvsnabbenisse, välissaarestikus asuvasse mereväebaasi, et kogu varustus ja personal peale korjata – suurem last oleks võinud ka stabiilsust parandada.[63]

Konserveerimine

muuda
 
Vasa 1963. aastal, konserveerimise varases staadiumis

Kuigi Vasa oli pärast 333 aastat merepõhjas üllatavalt heas seisus, oleks see kiiresti lagunema hakanud, kui kerel oleks lastud lihtsalt ära kuivada. Vasa suur kogu, üle 900 kuupmeetri tammepuitu, tekitas enneolematu konserveerimisprobleemi. Pärast mõningast arutelu otsustati konserveerida polüetüleenglükooliga (PEG), mida kasutati aastaid hiljem ka 16. sajandist pärit Inglise laeva Mary Rose konserveerimiseks. Vasat immutati selle ainega 17 aastat, sellele järgnes 9 aastat kuivatust.[64]

Vasa erakordselt hea säilimise põhjus pole mitte ainult laevausside puudumine tema uppumiskohas, vaid ka asjaolu, et Stockholmi vool oli 20. sajandi lõpuni erakordselt reostunud. Isegi kõige vintskematel mikroorganismidel, mis muidu puitu lagundaks, oli raske nii toksilises ja karmis keskkonnas ellu jääda. Kaasa aitas ka Vasa uppumine täiesti uuena.

Toksilisel keskkonnal oli ka negatiivseid mõjusid. Sulfiidid, mida leidus Vasat ümbritsevate setete uhtvees, olid tunginud puidu sisse. Kui Vasa pärast 300 aastat hapnikuvaesest veest taas õhu kätte tõsteti, hakkasid need õhuhapnikuga reageerima. Sulfiidide oksüdeerumise käigus tekkis väävelhape.[65] 2000. aasta sügisel märgati Vasa kerel mõne sentimeetri kuni poolemeetrise läbimõõduga valgeid laike. Need osutusid sulfaate sisaldavateks sooladeks, mis olid moodustunud puidu pinnale, kui sulfiidid õhuhapnikuga reageerisid. Plekkide pH oli väga madal ja need olid esimeseks märgiks, et Vasa sisaldab suurt kogust väävelhapet.

Laeva pinnale tekkinud soolad pole iseenesest ohtlikud, kuigi rikuvad välimust, aga kui need tekivad puidu sees, siis võivad nad puitu paisutada ja pragusid põhjustada. Eriti suurt kahju võib see kaasa tuua peenelt nikerdatud tarbeesemetele ja skulptuuridele. Väävelhappe kogus, mis Vasa keres leidub, oli 2002. aastal hinnanguliselt üle kahe tonni. Laevas on piisavalt sulfiide, et moodustuks veel 5000 kilogrammi väävelhapet. Aastas tekib seda 100 kilogrammi ja see võib laeva lõpuks täielikult hävitada.[65] Üks põhjustest, miks Vasa lagunemine järsku kiirenes, võib olla ka metaanhape. Ei ole päris selge, kas see tekib polüetüleenglükooli või puidu enda lagunemisest.[66]

 
Vaade Vasa tekile

Muuseum jälgib laeva pidevalt, et märgata lagunemise või puidu kooldumise tekitatud kahjustusi. Jätkuvalt otsitakse parimaid viise, et laeva tulevastele põlvedele säilitada, ja analüüsitakse olemasolevaid materjale võimalikult täpselt. Üks praegustest probleemidest on see, et vana tamm, millest laev on valmistatud, hakkab järele andma ja laeva koos hoidvad klambrid tungivad iga aastaga sügavamale puusse. Magnus Olofson Vasa muuseumist on öelnud: "See, kui palju kere liigub, on tõeliselt murettekitav. Kui midagi ette ei võeta, siis läheb Vasa tõenäoliselt uuesti ümber." Vasa edasise kindlustamise nimel töötavad Kuninglik Tehnoloogiainstituut, Texase A&M Ülikool ja paljud teised asutused üle maailma.[67]

Vasa vältimatu lagunemise pidurdamiseks hoitakse Vasa muuseumi peasaalis temperatuuri 18–20 °C ja õhuniiskust 55% juures. Väävelhappe hävitava mõju aeglustamiseks on väiksemad objektid suletud lämmastikuga täidetud plastkonteineritesse, kus inertne atmosfäär takistab edaspidist sulfiidide ja hapniku reageerimist. Keret ennast on töödeldud aluselises vedelikus leotatud lappidega, et neutraliseerida selle madalat pH-d, kuid see on ainult ajutine meede, sest väävelhapet tekib pidevalt juurde. Originaalpoldid roostetasid pärast laeva uppumist ära, kuid need asendati moodsate galvaniseeritud ja epoksüvaiguga kaetud poltidega. Sellest hoolimata on ka uued poldid hakanud lagunema ja eritavad puidu sisse rauda, mis kiirendab lagunemist. Plaanide järgi tuleks vanad poldid asendada uutega mittereageerivast materjalist, nagu titaan, süsinikkiud või klaaskiud.[68]

Pärand

muuda
 
Meened Vasa muuseumi poes

Vasa on muutunud populaarseks ajalooliseks Rootsi 17. sajandi suurvõimu perioodi ning varajase Euroopa rahvusriigi arengu sümboliks. Ajalooteaduses ja merearheoloogias on suurt tähelepanu pööratud suurte sõjalaevade vrakkidele 16., 17. ja 18. sajandist, kuna neis nähakse Rootsi endisaegse võimsuse sümboleid. Nende seas on Vasa kõige tuntum näide. Suurt osa on selles mänginud teadlik turustamistaktika, sest Rootsi tutvustamisel kasutatakse välismaal Vasat. Vasa on Rootsis muutunud sünonüümiks ajaloolise väärtusega uppunud laeva kohta – teisi vrakke kirjeldatakse ja hinnatakse võrdluses Vasaga.[69]

Rootsi merearheoloog Carl-Olof Cederlund, kes on osalenud mitmes Vasaga seotud projektis, kirjeldab seda fenomeni kuningliku laeva sündroomina (rootsi keeles regalskepps-syndromet, nimetatud kunagi Rootsi kuningate suurte sõjalaevade kohta kasutatud termini järgi). Ta seostab sündroomi ideedeajaloo natsionalistliku külje ja traditsioonilise vaatega kangelaskuningatele ning kuulsuse saavutamisele sõja kaudu. See teooria keskendub võimsatele perioodidele ajaloos ja sarnaneb natsionalistlike vaadetega viikingite ajastuga Põhjamaades või üldise Kreeka ja Rooma antiikaja ülistamisega läänemaailmas.[70] Cederlund rõhutab rituaalseid aspekte palju kajastamist leidnud 1961. aastal toimunud Vasa ülestõstmise juures ja võrdleb Vasa muuseumi templiga selle sõna klassikalises tähenduses. Kuna muuseum paikneb Djurgårdenis, traditsioonilisel krooni maal, kirjeldab ta seda kui kuningliku laeva templit.[71]

Vasa kirjanduses ja popkultuuris

muuda
 
Vasa välimust imiteeriv ekskursioonilaev Ashi järvel Jaapanis

Vasa on oma ainulaadsuses äratanud tähelepanu ja inspireerinud kahte põlvkonda teadlasi, turiste, mudeliste ja autoreid. Populaarset arvamust, et Vasa ehitamine oli halvasti organiseeritud ja vussikeeratud ettevõtmine (nimetatud lausa Vasa sündroomiks), on kasutatud paljudes juhtimisõpikutes näitena, kuidas äri ei tohiks korraldada.[72][63]

Vasa muuseum kaasfinantseeris kahte dokumentaalfilmi Vasa ajaloost ja ülestõstmisest. Mõlemad filmid tegi Anders Wahlgren. Teist filmi näidatakse Vasa muuseumis ning on müüdud 16 keelde tõlgituna VHS-il ja DVD-l. Rootsi televisioonis näidati 2011. aasta lõpus kolmandat Vasa filmi, mis oli eelmistest pikem ja tunduvalt kallim: Sveriges Television andis selleks 7,5 miljonit Rootsi krooni.[73][74]

Muuseumis kasutatakse 17. sajandi laevaehituspõhimõtete ja stabiilsuse selgitamiseks hariduslikku arvutimängu (juba selle teist generatsiooni). Laevast on toodetud mudelikomplekte ja tehtud loendamatu hulk unikaalseid mudeleid. Tōkyōs ehitati 1991. aastal 308-tonnine 650 reisijale mõeldud ekskursioonilaev, mis jäljendab Vasa välimust. Vasa on olnud inspiratsiooniks kunstiteostele, muu hulgas Disney-teemalisele paroodiale kullatud skulptuuridest laeva ahtrigaleriil.[75]

Kuna tegemist on populaarse turismiatraktsiooniga, kujutatakse Vasat T-särkidel, tassidel, külmkapimagnetitel ja plakatitel. Meeskonnale ja ohvitseridele kuulunud esemete järgi on valmistatud mitmesuguseid müügiesemeid: joogiklaase, taldrikuid, lusikaid ja isegi triktrak.

Kronoloogia

muuda
 
Vasa muuseum Stockholmis

Tähtsamad sündmused Vasa ajaloos

  • 1625 – jaanuaris sõlmiti Vasa ehitamise leping
  • 1628 – 10. augustil uppus Vasa esmareisil
  • 1664 – Albrekt von Treileben ja Andreas Peckell tõstsid Vasalt üles rohkem kui 50 kahurit
  • 1920 – vennad Olschanskid tahtsid vrakki üles tõsta, kuid nende palve lükati 18. septembril tagasi[76]
  • 1956 – Franzén leidis Vasa vraki
  • 1961 – 24. aprillil tõsteti Vasa taas veepinnale
  • 1962 – algas konserveerimisvedelikuga pritsimine
  • 1963 – Vasalt leitud hukkunud maeti Galärvarvskyrkogårdeni kalmistule
  • 1967 – 25. oktoobril toimus päästeoperatsiooni viimane sukeldumine, toodi üles 11-meetrine paat ja kaks ankrut[77]
  • 1979 – lõppes laeva pritsimine konserveerimisvahenditega
  • 1988 – Vasa viidi uude muuseumi
  • 1990 – 15. juunil avati Vasa muuseum (rootsi keeles Vasamuseet)[78]

Viited

muuda
  1. ↑ Õun (2003), lk 22 (kõik mõõdud siit)
  2. ↑ Esimeses majas külastas Vasat aastatel 1961–1988 11 miljonit külastajat: sista färd?[alaline kõdulink]; Uues muuseumis on aastatel 1990–2009 käinud 17 miljonit külastajat: visits Vasa?[alaline kõdulink].
  3. ↑ Hocker, Vasa I, lk 36–39
  4. ↑ 4,0 4,1 Michael Roberts, (1953–58) "Gustavus Adolphus: A History of Sweden 1611–1632" (kaks köidet, 1953 ja 1958)
  5. ↑ 5,0 5,1 Hocker, Vasa I, lk 47
  6. ↑ Hocker (2011), lk 147
  7. ↑ Hocker (2011), lk 147–148
  8. ↑ Hocker, Vasa I, lk 39
  9. ↑ Landström (1980) lk 145
  10. ↑ Glete (2009), lk 36–38
  11. ↑ Anders Sandström (1982) "Sjöstrid på Wasas tid: Wasastudier, nr 9" ISBN 91-85268-15-1
  12. ↑ Hocker, Vasa I, lk 43–44
  13. ↑ Hocker, Vasa I, lk 41
  14. ↑ Hocker, Vasa I, lk 47–50
  15. ↑ 15,0 15,1 Hocker, Vasa I, lk 53
  16. ↑ Terese Westberg Sunesson (17. august 2012). "Laser avslöjar: Därför sjönk Vasaskeppet". NyTeknik (Rootsi keel). Originaali arhiivikoopia seisuga 22. november 2012. Vaadatud 17. märts 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  17. ↑ Hocker, Vasa I, lk 51
  18. ↑ Hocker, Vasa I, lk 49
  19. ↑ Hocker (2011) lk 58–59
  20. ↑ Hocker, Vasa I, lk 47–51
  21. ↑ Näide Francis Smithemani tööst. Kasutatud 13. märts 2013
  22. ↑ Soop (1986), lk 20–21
  23. ↑ Soop (1986), lk 18–27
  24. ↑ Soop (1986), lk 241–253
  25. ↑ Soop (1986), lk 247
  26. ↑ Soop (1986), lk 252
  27. ↑ Hocker, Vasa I, lk 453-54
  28. ↑ 28,0 28,1 Kvarning (1998), lk 25–35
  29. ↑ Kvarning (1998), lk 29–35; Hocker, Vasa I, lk 55–60
  30. ↑ Lanitzki (1994), lk 89
  31. ↑ Hocker, Vasa I, lk 36
  32. ↑ 32,0 32,1 Kvarning (1998), lk 25–32
  33. ↑ Kvarning (1998), lk 16
  34. ↑ 34,0 34,1 Hafström, Vasa I, lk 69
  35. ↑ Hafström, Vasa I, lk 98–104
  36. ↑ Hafström, Vasa I, lk 88–89
  37. ↑ Õun, (2003), lk 24
  38. ↑ Cederlund, Vasa I, lk 142–143
  39. ↑ Hocker, Vasa I, lk 154
  40. ↑ Hocker, Vasa I, lk 153–170
  41. ↑ Hocker, Vasa I, lk 154
  42. ↑ Hocker, Vasa I, lk 151–152
  43. ↑ Cederlund ja Hocker, Vasa I, lk 172–180
  44. ↑ Lanitzki (1994), lk 92
  45. ↑ Lanitzki (1994), lk 92–93
  46. ↑ Lanitzki (1994), lk 94
  47. ↑ Cederlund, Vasa I, lk 234–244
  48. ↑ Cederlund, Vasa I, lk 252
  49. ↑ Kvarning (1998), lk 61–69
  50. ↑ Kvarning (1998), lk 69
  51. ↑ Cederlund, Vasa I, lk 285–290
  52. ↑ Kvarning (1998), lk 163–173
  53. ↑ Cederlund ja Hocker, Vasa I, lk 298
  54. ↑ Cederlund ja Hocker, Vasa I, lk 300
  55. ↑ Cederlund, Vasa I, lk 315
  56. ↑ Cederlund, Vasa I, lk 318
  57. ↑ Cederlund ja Hocker, Vasa I, lk 302–305. Kataloog ise.
  58. ↑ Cederlund, Vasa I, lk 470–472
  59. ↑ Ilta-Sanomat 5 July 1961 "Vasan veijarit". Skaneering veebiarhiivis
  60. ↑ Hocker (2011), lk 129, 141, 190
  61. ↑ Hocker, Vasa I, lk 51
  62. ↑ Hocker, Vasa I, lk 59
  63. ↑ 63,0 63,1 Hocker, Vasa I, lk 58–59
  64. ↑ Kvarning (1998), lk 133–141
  65. ↑ 65,0 65,1 Dal ja Hall Roth, lk 38–39
  66. ↑ Sarah Everts (17. august 2011). "The PEG In Sweden's Vasa Warship". Chemical&Enginering News (Inglise keel). Vaadatud 18. märts 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  67. ↑ Gregory Katz "Sweden calls on A&M to rescue iconic vessel". European Bureau, Houston Chronicle 28. juuli 2007, lk A1, A10.
  68. ↑ Dal ja Hall Roth, lk 39–41
  69. ↑ Cederlund (1997), lk 38
  70. ↑ Cederlund (1997), lk 38–40
  71. ↑ Cederlund (1997), lk 15
  72. ↑ Richard E. Fairley, Mary Jane Willshire, "Why the Vasa Sank: 10 Problems and Some Antidotes for Software Projects," IEEE Software vol. 20, no. 2, lk 18–25, March/April, 2003
  73. ↑ Johan Hellekant. "Historisk film kämpar i motvind". SvD KULTUR (Rootsi keel). Vaadatud 17. märts 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  74. ↑ Lars Linder (27. detsember 2011). "Vasa 1628". DN.se (Rootsi keel). Vaadatud 17. märts 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  75. ↑ "Modellen: Vasamodeller från när och fjärran" (1997), ISBN 91-85268-69-0 (Vasa Muuseumi näituse kataloog)
  76. ↑ "Skattsökarna – den okända berättelsen om skeppet Vasa och bröderna Olschanski". P1 Dokumentär (Rootsi keel). Rootsi: Svergies Radio. 15. jaanuar 2012. Vaadatud 18. märts. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Kasutatud= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  77. ↑ Lindorm (1968), lk 21
  78. ↑ Matz (2007), kaas
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "hocker10" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus

muuda
  • Curt Borgenstam, Anders Sandström (1984), Varför kantrade Wasa?: Wasastudier, nr 12 (rootsi keeles) ISBN 91-85268-21-6
  • Carl Olof Cederlund (1997) National eller vetenskap? Svensk marinarkeologi i ideologisk belysning. (rootsi keeles) ISBN 91-7203-045-3
  • Carl Olof Cederlund, Fred Hocker (toimetaja) (2006) "Vasa I, The Archaeology of a Swedish Warship of 1628", ISBN 91-974659-0-9
  • Lovisa Dal, Ingrid Hall Roth "Marinarkeologisk tidsskrift", 4/2002 (rootsi keeles)
  • Jan Glete "Flottor och örlogsskepp i Djurhamn" i Skärgård och örlog: nedslag i Stockholms skärgårds tidiga historia Kungl. Vitterhets Historie och Antikvitets Akademien, Konferenser 71. Stockholm. 2009. ISBN 978-91-7402-388-6
  • Fred Hocker (2011) "Vasa." (tõlkinud Klas Helmersson) Medströms, Stockholm. ISBN 978-91-7329-100-2
  • Lars-Åke Kvarning, Bengt Ohrelius (1998) "The Vasa: the Royal Ship" ISBN 91-7486-581-1
  • Björn Landström "Regalskeppet Vasan från början till slutet: en bok om byggandet och utsmyckandet, riggningen och bestyckningen av Vasan som förliste i Stockholms hamn 1628, med jämförande studier i danskt, engelskt och holländskt skeppsbyggeri under första hälften av 1600-talet" Sjöhistoriska museet, Stockholm. 1980. ISBN 91-970221-0-1
  • Günter Lanitzki, tõlkinud Jüri Selirand "Amforad, vrakid, vette vajunud linnad" Tallinn Valgus 1994 (originaal 1980) ISBN5-440-01341-5
  • Per-Erik Lindorm, (toimetaja) "Panorama 68: en bokfilm från Bonniers Folkbibliotek." Albert Bonniers förlag, Stockholm. 1968.
  • Matz, Erling, "Vasa" (muuseumikataloog, toimetaja Katarina Villner). Vasamuseet, Stockholm. 1990. ISBN 91-85268-38-0
  • Hans Soop (1986) "The Power and the Glory: The Sculptures of The Warship Wasa" ISBN 91-7402-168-0
  • Mati Õun "Laevahukud", Tallinn 2003 ISBN 9985-9455-0-6

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vasa_(laev)&oldid=6767495"
  NODES
Idea 1
idea 1
INTERN 1
Project 1