Vikunja
Vikunja (Lama vicugna) on üks kahest metsikust Lõuna-Ameerika kaamellaste sugukonda kuuluvast imetajast. Ta elab Andide mäestiku mägitundras. Ta on metsiku guanako ning kodustatud laama ja alpaka sugulane.
| Vikunja | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond |
Kaamellased Camelidae |
| Perekond |
Laama Lama |
| Liik |
Vikunja |
| Binaarne nimetus | |
|
Lama vicugna Molina, 1782 | |
 Vikunja levila | |
Vikunjalt saadakse väikeses koguses eriti kõrgekvaliteedilist villa, mis on väga kallis, kuna seda looma saab pügada ainult iga kolme aasta tagant. Vikunja villast valmistatud riided on väga pehmed ja soojad. Juba inkad kasvatasid vikunjasid nende villa pärast ja ainult inkade ülikutel oli õigus anda vikunja villast rõivaid.
Nagu inkade ajal, on vikunjad tänapäevalgi seadustega kaitstud. Vahepeal kütiti neid aga armutult ning 1974. aastal oli alles ainult 6000 looma. Tänapäevaks on vikunjade arv tõusnud 350 000 isendini, kuid kuigi teda ei klassifitseerita enam ohustatud liigiks, tegeldakse endiselt vikunjade ja nende elupaikade kaitsmisega.[1]
Vikunja on Peruu rahvusloom.
Kirjeldus
muudaVikunja on guanakost haprama kehaehitusega ja mõõtmetelt väiksem ning erinevalt guanakost pole vikunja esijalgade sisekülgedel naastusid. Tema villane karvkate on seljal helepruun, keha alapoolel ja rinnal valge ning suhteliselt pikk. Pea on natuke lühem kui guanakol ja kõrvad on pikemad. Tüvepikkus on 1,25–1,90 m, turjakõrgus 70–110 cm, kaal 35–65 kg. Vikunjadel on tänapäevaste sõraliste seas ainulaadsed lõikehambad, mida katab email vaid ühelt küljelt (esikmisel pinnal).[2][3]
Salaküttimise ennetamiseks aetakse igal aastal kõik vikunjad kokku ja need, kelle karva pikkus ületab 2,5 cm, pügatakse ära.
Levik ja elupaik
muudaVikunja elab ainult Lõuna-Ameerikas, peamiselt Andide keskosas. Neid võib kohata Boliivias, Peruus, Tšiili põhjaosas ja Argentina loodeosas. Peruus on vikunjasid kõige rohkem. Boliivias on neid palju riigi lõunaosas. Ecuadoris elab väike sissetoodud populatsioon.[1]
Vikunjad elavad kuivadel rohumaadel 3000–5000 m kõrgusel merepinnast, kus võib öösel langeda temperatuur alla 0 °C. Neile on oluline veekogude olemasolu.[1]
Käitumine
muudaVikunja on pelglik ja põgeneb ohu korral. Ta suudab joosta kiirusega 47 km/h. Tal on hea kuulmine ning ohu korral hoiatab ta karjaliikmeid vilistamist meenutava häälitsusega.
Vikunja elab perekonnapõhistes karjades, kus on üks isane ja 5–15 emast ning järglast. Karjal on kindel territoorium, mida isane kaitseb agressiivselt võõraste liigikaaslaste eest. Peregrupi territooriumi keskmine suurus on 18 hektarit. Haaremita isased elavad üksikult või moodustavad kuni 150-liikmelisi poissmeestegruppe. Erinevalt paljudest teistest sõralistest on vikunjadel eraldi söömisala ja magamisala, mis asub kõrgemal mäenõlval. Karjaliikmetel on kindlad kohad roojamiseks ja liivas kümblemiseks.
Suguküpsus saabub emastel teisel eluaastal, isased saavad paljuneda alles siis, kui nad on leidnud endale karja ja territooriumi. Paaritumine toimub märtsis ja aprillis ning tiinus kestab 11 kuud. Veebruaris või märtsis sünnib üks kriia ja emane paaritub kahe nädala pärast uuesti. Kriia hakkab kõndima 15 minuti jooksul pärast sündi, kuid ta püsib ema lähedal vähemalt kaheksa kuud ning ema imetab teda kuni 10 kuud. Karja juhtiv isasloom ajab noored emased karja juurest eemale 10-kuuselt, isased aga juba 4–9-kuuselt.[1][2]
Liigikaitse
muudaHispaanlaste vallutuste ajast 1964. aastani kütiti vikunjasid piiramatult, mistõttu oli 1960. aastateks langenud tema arvukus 6000 isendini. 1974. aastal kuulutati vikunja ohustatud liigiks ja keelati kauplemine tema villaga. Peruus loodi vikunjadele 1964.–1966. aastatel kaitseala ning neid kaitsti salaküttimise eest väljaõpetatud valveametnike abil, tänu millele nende arvukus tõusis Peruus 75 000-ni. 1977. aastal asutati Boliivias Ulla Ulla rahvuspark, mis oli ette nähtud teiste liikide seas ka vikunja kaitseks. Kuna villas nähti head tuluallikat, lubati vikunja villaga kauplemine taas 1993. aastast. Kuigi praegu on vikunjade arvukus heal tasemel, ohustavad neid salaküttimine, elupaikade hävimine ja muud ohud.[1]
Vill
muudaVikunja vill on populaarne oma soojuse tõttu, mida tingib karvade ehitus. Karvadel on väikesed soomused, mille abil nad omavahel haakuvad ja õhku kinni peavad. Vikunja karvadel pole aga nii palju soomuseid kui näiteks lambavillal, mistõttu on see vähem allergeenne. Vikunja villa kiu keskmine läbimõõt on 13-14 μm ning see on üks peenekiulisemaid villu loomade seas. Kuna vill on tundlik kemikaalide suhtes, jäetakse see tavaliselt looduslikku värvi.[4]
Vikunja toodab aastas vaid 0,5 kg villa ja selle pügamine toimub erilisel viisil. Inkade ajal oli vikunjade pügamine kogukondlik sündmus, mida nimetati chacu-ks. Selle käigus karjatati sadu tuhandeid vikunjasid püünistesse, pügati ja lasti tagasi loodusesse. See toimus kord nelja aasta jooksul. Inkad uskusid, et vikunja on noore neiu taaskehastus, kellele anti puhtast kullast kasukas, kui ta andis ennast vana koleda kuninga käsutusse. Seetõttu oli inkade seas keelatud vikunja tapmine ja tema naha kandmine kõigil peale kuningliku perekonna liikmete.
Praegu kehtib Peruus vikunjavillast toodete märgistussüsteem, mille abil tõestatakse, et toode on valmistatud seadusliku chacu käigus saadud villast. Muuhulgas annab see tootemärgistus garantii, et loom püüti kinni, pügati elusana ja vabastati ning et teda ei saa järgmised kaks aastat pügada. See süsteem toob suure osa kasumist tagasi kogukonnale. Sellegipoolest eksporditakse igal aastal kuni 22 500 kg ebaseaduslikult saadud vikunjavilla. Seetõttu on mõned riigid liigi kaitseks keelanud villa impordi. Vähesel määral toodetakse villa vangistuses peetavate vikunjadega. Bioloog Cristian Bonacic on avaldanud arvamust, et farmides pidamine võib kahjustada keskkonda ja soodustada vikunjade seas haiguste levikut.[5]
Aastal 2017 oli 1 kg puhastamata vikunjavilla hind Peruus 310–365 USA dollarit ning kõrgeima kvaliteedi villa hind 1350–1450 dollarit kg kohta.[6]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vikunja |
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Acebes, P., Wheeler, J., Baldo, J., Tuppia, P., Lichtenstein, G., Hoces, D., Franklin, W.L. "Vicugna vicugna (Vicuna)". The IUCN Red List of Threatened Species. Vaadatud 17.01.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 "Vicugna vicugna". Animal Diversity Web. Vaadatud 17.01.2020.
- ↑ Riviere, H. L.; Gentz, E. J.; Timm, K. I. "Presence of enamel on the incisors of the llama (Lama glama) and alpaca (Lama pacos)". The Anatomical Record. 249: 441–448 – cit. via PubMed.
- ↑ Markova, I. (2019). Textile Fiber Microscopy: A Practical Approach. John Wiley & Sons. Lk 54–55.
- ↑ Bonacic C., Gimpel J. (2003). "Sustainable Use of the Vicuña: A Critical Analysis and the MACS Project". Lemons J., Victor R., Schaffer D. (toim). Conserving Biodiversity in Arid Regions. Boston: Springer. Lk 345–354.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link) - ↑ "Trade in Vicuña Fibre" (PDF). International Trade Centre. Vaadatud 17.01.2020.