Yom Kippuri sõda
Yom Kippuri sõda (heebrea: מלחמת יום הכיפורים Milẖemet Yom HaKipurim või מלחמת יום כיפור Milẖemet Yom Kipur; araabia: حرب أكتوبر ḥarb ʾUktōbar või حرب تشرين ḥarb Tišrīn), tuntud ka kui Jom Kippuri sõda, Ramadaani sõda, Oktoobrisõda, Neljas Araabia-Iisraeli sõda, 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõda, oli sõda Iisraeli ja Egiptuse ning Süüria juhitud araabia riikide koalitsiooni vahel. Sõda kestis 6. oktoobrist kuni 25. oktoobrini 1973.
| Yom Kippuri sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Araabia-Iisraeli konflikt | |||
 Egiptuse väed ületamas Suessi kanalit 7. oktoobril 1973 | |||
| Toimumisaeg | 6.–25. oktoober 1973 | ||
| Toimumiskoht | Suessi kanal, Golani kõrgendikud ja ümbritsevad alad | ||
| Tulemus |
[8] [10][1] [11] [12] ja ÜRO vahendatud rahu, mis viis Genfi konverentsi ja Siinai vaherahuni.
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
|
* Kõik väed ei osalenud lahingus | |||
Sõda algas koalitsiooni üllatusrünnakuga Iisraelile Yom Kippuri päeval, mis on tähtis juudi usupüha. Egiptuse ja Süüria väed ületasid 1967. aasta Kuuepäevase sõja vaherahuga seatud piirid Siinai poolsaarel ja Golani kõrgendikel. Nii USA kui ka Nõukogude Liit varustasid sõjatehnikaga oma liitlasi ning see tekitas pingeid kahe tuumariigi vahel.[13]
Sõda algas Egiptuse jaoks edukalt. Egiptuse väed ületasid kolme päevaga Suessi kanali (nagu plaan ette nägi), kindlustasid end ning jäid vasturünnakut ootama. Süüria armee kooskõlastas Egiptusega oma pealetungi Golani kõrgendikele ning sarnaselt Egiptusega saavutati algul edu Iisraeli vähemuses vägede vastu, kuid nädala aja jooksul suutis Iisraeli armee kosuda ja asuda vasturünnakule, mille tulemusena Iisrael tõrjus Süüria väed oma territooriumilt ning hakkas ohustama Damaskust. Maandamaks Süürial lasuvat pinget, asus Egiptus taas Iisraeli vastu rünnakule, kuid sai hävitavalt lüüa. Iisraeli armee kasutas ära nõrkust Egiptuse kaitseliinides ning ületas Suessi kanali, tungis raske võitluse tulemusena läände ja lõunasse, eesmärgiga piirata ümber kanalit kaitsvad Egiptuse väed. 22. oktoobril kehtis ÜRO abil kehtestatud vaherahu, kuid see lõppes kiiresti, sest kumbki pool süüdistas teist vaherahutingimuste rikkumises. 24. oktoobriks olid Iisraeli väed ümber piiranud Egiptuse 3. armee, mis parandas tugevalt Iisraeli positsiooni. See areng pingestas USA ja Nõukogude Liidu suhteid. 25. oktoobril kehtestati sõja lõpetamiseks teine vaherahu. Sõjategevuse lõpuks olid Iisraeli väed 40 km kaugusel Damaskusest ning 101 km kaugusel Kairost. Iisraeli õhujõud olid samuti tunginud sügavamale Egiptuse ja Süüria territooriumile kui Kuuepäevase sõja käigus.
Sõja mõju oli kaugeleulatuv. Kuuepäevases sõjas kibedat kaotust kogenud Araabia maades taastus tänu sõja võidukale algusele eneseusk. Vaatamata ülekaalukale võidule ei tundnud Iisrael end enam võitmatuna, kuna kaotusele oli oldud väga lähedal. Ameeriklaste jaoks oli sõda äratuskellaks, pärast mida hakkasid nad rohkem tegelema Lähis-Ida rahu küsimusega, mis päädis Camp Davidi rahuga. Rahu tulemusel tunnustas Egiptus Iisraeli iseseisvust (esimene Araabia riik, mis seda vabatahtlikult tegi) ning taastas riikide vahel normaalsed suhted. Lisaks andis Iisrael Egiptusele tagasi Siinai poolsaare, mille ta oli Kuuepäevases sõjas vallutanud. Nõukogude Liidu mõju Egiptusele vähenes.
Eellugu
muudaYom Kippuri sõda oli osa Araabia-Iisraeli konfliktist, mille käigus on alates Iisraeli riigi loomisest peetud mitu sõda. Kuuepäevase sõja tulemusena vallutas Iisrael Egiptuselt Siinai poolsaare ja umbes poole Süüriale kuuluvatest Golani kõrgendikest.
| „ | 19. juulil 1967 otsustas Iisraeli valitsus üksmeelselt, et Siinai tagastatakse Egiptusele ja Golani kõrgendkud Süüriale, kui algavad rahuläbirääkimised. Golani kõrgendikud demilitariseeritakse ja Tīrāni väina saatuse otsustab erikokkulepe. Valitsus soovis lisaks algatada Iisraeli idapiiri asjus läbirääkimised Jordaania kuninga Husseiniga.[14] | “ | |||
USA valitsus pidi seejärel Iisraeli valitsuse otsuse edastama Araabia riikidele. USA aga ei teinud seda ja otsus jäi saladusse. Oktoobris 1967 võttis Iisrael rahupalve tagasi.[15]
Egiptus ja Süüria soovisid mõlemad kaotatud alasid tagasi vallutada. Oktoobris 1967 toimunud Araabia Liiga tippkohtumisel tehtud avalduses märgiti, et Iisraeliga "ei tehta rahu, ei tunnustata ja ei ole läbirääkimisi". Kuuepäevase sõja järel ehitas Iisrael Siinaisse ja Golani kõrgendikele kaitserajatised. Iisrael kulutas 1971. aastal 500 miljonit dollarit, et kindlustada oma positsioone Suessi kanali juures. Kaitseliini nimeks sai Bar Levi liin, Iisraeli kindrali Haim Bar-Levi järgi.
Egiptuse president Gamal Abdel Nasser suri septembris 1970 ja tema järeltulijaks sai Anwār as-Sadāt. 1971. aastal pakkus Sadat välja, et kui Iisrael tõmbab oma väed välja Siinaist ja Gaza tsoonist ning kõigist teistest piirkondadest, mida Iisrael oli okupeerinud alates 5. juunist 1967, seejärel saavad alata läbirääkimised. Iisrael vastas, et nende väed jäävad kohale.[16]
Kui Sadat lootis saavutada lahenduse diplomaatilisel teel, siis Süüria president Ḩāfiz̧ al-Asad oli teisel arvamusel. Pärast Kuuepäevast sõda oli Süüria panustanud tohutul hulgal raha sõjaväe arendamisse, eesmärgiga muuta Süüria armee regiooni tugevaimaks. Egiptuse abiga oli Süüria suuteline Iisraeli võitma, kindlustades sellega Süüria positsioone regioonis. Asadi arvates pidid läbirääkimised algama alles pärast Golani kõrgendike vallutamist, kuna siis oleks Iisrael olnud sunnitud ära andma Läänekalda ja Gaza sektori.
Egiptuse jaoks oli sõda viis siseprobleemide lahendamiseks. Kuuepäevane sõda oli Egiptust tugevalt häbistanud ja lisaks olid Egiptuse majandus kriisis. President Sadati jaoks oli sõda ainus võimalus, kuidas tõsta rahva toetust valitsusele ja järgnevatele majandusreformidele[1]. Osa egiptuse rahvast oli miitingutega näidanud oma toetust sõjale.
Teised Araabia riigid ei soovinud uut sõda. Jordaania kartis uusi kaotusi nagu oli juhtunud Kuuepäevase sõja käigus, kui Jordaania kaotas kogu Läänekalda. Lisaks oli Sadat lubanud Palestiina Vabastusorganisatsioonile, et neile tagastatakse Läänekallas. Jordaania kuningas Husseini arvates oli Läänekallas Jordaania territooriumi lahutamatu osa ja ta ei saanud lubada, et selle saaks Palestiina. 1970. aasta septembris puhkes peaaegu kodusõda PVO ja Jordaania vahel.
Süüria ja Iraagi suhtes olid pingelised ja Iraak keeldus osalemast esialgses rünnakus. Kuna Liibanonil oli väike armee ja siseprobleemid, ei oodatud neilt sõjas osalemist. Kuudel enne sõda püüdis Sadat leida teiste riikide toetust ja 1973. aasta sügisel oli tal väidetavalt rohkem kui saja riigi toetus. Teda toetasid enamasti Mitteühinemisliikumise, Araabia Liiga ja Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni riigid. Lisaks toetasid teda esimest korda Suurbritannia ja Prantsusmaa ÜRO Julgeolekunõukogus.
Sündmused enne sõda
muudaKui Iisrael lükkas tagasi Sadati rahuettepaneku, siis väitis ta, et "Egiptus on valmis ohverdama miljon sõdurit" kaotatud territooriumi tagasi saamiseks[17]. Alates 1972. aasta lõpust hakkas Egiptus oma vägesid tugevdama, saades Nõukogude Liidult hävituslennukeid MiG-21, SA-2, SA-3, SA-6 ja SA-7 õhutõrjerakette, T-55 ja T-62 tanke, RPG-7 tankitõrjerelvi ja 9M14 Maljutka (NATO AT-3 Sagger) juhitavad tankitõrjerakette. Poliitkindralid, kes olid süüdi eelmise sõja hävitavas kaotuses, asendati kompetentsete kindralitega.[18]
USA ja NSV Liidu poliitikal oli nii Yom Kippuri kui ka Kuuepäevase sõja tulemustele suur mõju. Nõukogude Liidu poliitika oli osaliselt põhjustanud Egiptuse sõjalise nõrkuse eelmise sõja ajal, kuna Egiptus sai neilt õhutõrjerakette ainult pärast pikka palumist. Egiptuse president Nasser väitis, et kui Nõukogude Liit ei anna neile vajalikku varustust, siis Egiptuse järgmine juht hakkab abi paluma ameeriklastelt. See oleks suurendanud USA mõju regioonis ning seda ei saanud Moskva lubada.
Nasseri kaotus 1967. aastal tekitas pingeid Nõukogude Liidu ja Egiptuse vahel. Enne seda oli NSV Liit andnud Egiptusele kaasaegset relvastust, et testida neid USA relvade vastu, mis olid Iisraeli valduses. Nõukogude Liit soovis nüüd vältida vastandumist USAga ja püüdis seega säilitada piirkonnas rahu. See oli Egiptuse juhtide jaoks vastuvõetamatu ja kui Egiptuse ettevalmistused Suessi kanali ületamiseks hakkasid välja lekkima, pidas Egiptus hädavajalikuks heita välja Nõukogude sõjalised nõustajad. Juulis 1972 lahkus Egiptusest umbes 20 000 nõustajat ja Egiptus proovis parandada suhteid USA-ga. Süüria jäi siiski Nõukogude Liidu liitlaseks.
Nõukogude Liit ei uskunud, et Egiptus võiks sõja võita. Nad arvasid, et rünnak üle kanali lõppeb suurte kaotustega. Ei USA ega NSV Liit soovinud piirkonda destabiliseerida. Juunis 1973 toimunud kohtumisel Nixoniga pakkus Brežnev välja, et Iisrael võiks taastada 1967. aasta piirid. Brežnev lisas, et vastasel korral on "meil raskusi olukorra kontrolli all hoidmisega", mis viitas sellele, et Nõukogude Liit ei suutnud Egiptust kontrollida.[1]
9. aprillil 1973 ilmunud intervjuus Newsweekiga ähvardas Sadat Iisraeli sõjaga. 1973. aastal toimusid mitu korda Iisraeli piiri lähedal suuremahulised sõjalised õppused, mis Iisraeli ärevaks tegid. Iisraeli juhtkond uskus, et kui rünnak toimub, siis suudab nende õhujõud selle tõrjuda.
Peaaegu aasta enne sõda, 24. oktoobril 1972, teatas Sadat oma väejuhatusele, et tal on plaan sõtta minna ka ilma Nõukogude Liidu toetuseta.[1] Planeerimine oli alanud 1971 ja see toimus täielikus saladuses – isegi kõrged sõjaväelased said plaanist teada vähem kui nädal enne rünnakut ja sõduritele räägiti sellest mõni tund enne sõja algust. Plaani koodnimi oli Operatsioon Badr (araabia keeles "täiskuu"), mis pandi Badri lahingu järgi, kus Muḩammadi muslimi väed võitsid Meka Quarishi hõimu.
Enne üllatusrünnakut
muudaIisraeli kaitsejõudude sõjalise luure osakonna (lühendatult Aman) ülesandeks oli ohuhinnangu andmine. Nende analüüs põhines kahel eeldusel. Esiteks: Süüria läheb sõtta ainult siis, kui seda teeb ka Egiptus. Teiseks eeldas Aman, et Egiptus ei ründa enne, kui ta on kätte saanud MiG-21 hävituslennukid ja Scud raketid. Kuna lennukid polnud veel Egiptusse saabunud ja Egiptuse armee polnud nende arvates veel täielikult Scud rakette kasutama õppinud, ei pidanud Aman sõda peatselt toimuvaks. Aman oli tugevate eelarvamuste küüsis ja seetõttu jäeti mitmed ohumärgid tähelepanuta.
1973. aasta keskpaigaks oli Aman teadlik vastaste sõjaplaanidest. Amani info kohaselt ületavad Egiptuse 2. ja 3. armee Suessi kanali ja kaevuvad sisse 10 km kaugusel. Siiski ei uskunud Iisraeli luure, et Egiptus ja Süüria tahavad tõepoolest sõtta minna.[19]
Egiptus tegi kõik, et seda väärarvamust süvendada. Nii Iisrael kui ka USA arvasid, et Nõukogude sõjaliste nõustajate välja saatmine oli tugevalt vähendanud Egiptuse armee võitlusvõimet. Egiptus teeskles, et sõjaliste rajatiste mehitamiseks on vähe sõdureid ja et neil on tõsine varuosade puudus. Sadat oli juba nii kaua Iisraeli ähvardanud, et tema hoiatusi ei võetud enam tõsiselt.
Aprillis ja mais 1973 hakkas Aman saama teateid, et Egiptusel on olemas Suessi kanali ületamiseks vajalik varustus ja piisavalt õhutõrjerakette, et ületamiskatset kaitsta. Amani ülemus Eli Zeira pidas sõja tõenäosust siiski väikeseks.[19]
Mais ja augustis 1973 korraldas Egiptus piiri lähedal sõjalised õppused ja Ashraf Marwan, kes oli Mossadi agent Egiptuses, hoiatas vääralt, et rünnak toimub 15. mail. Iisraeli armee mobiliseeris oma reservid vastusena mõlemale õppusele suurte kulutuste hinnaga. Need õppused kindlustasid, et Iisrael ei osanud enne rünnakut toimuvas õppuses ohtu näha.
Nädalatel enne rünnakut korraldas Egiptus piiri lähedal uued õppused, mille varjus toimetati piirkonda rünnakuks vajalikud sõdurid. Ka Süüria korraldas õppused. Seda arengut pidas Aman häirivaks, aga mitte ohtlikuks, sest nad ei uskunud rünnakusse enne Egiptuse relvastuse saabumist. Siiski tugevdas Iisrael väeosi Golani kõrgendikel.
27. ja 30. septembril mobiliseeris Egiptus osa oma reservväelastest, et saata nad piiri lähedale õppustele. Iisraelis turvatunde tekitamiseks demobiliseeriti 20 000 sõdurit 4. oktoobril. Sõjakoolide kadetid pidid jätkama õpinguid 9. oktoobril.[19]
1. oktoobril teatas Amani uurija leitnant Binyamin Siman-Tov, et õppuste varjus valmistutakse kanali ületamiseks. 3. oktoobril kirjutas ta põhjalikuma raporti. Ta ülemus ignoreeris mõlemat analüüsi.[19]
Rünnakupäevaks valiti 6. oktoober seepärast, et Yom Kippuri pühal seiskub elu Iisraelis. Juudid ei tohi sel päeval tööd teha ja paljud sõdurid olid kodus perede juures. Samas võis selle päeva valimine rünnakuks aidata Iisraelil mobiliseerida, sest kõik olid kodus ja tühjad teed tegid vägede transportimise lihtsamaks.
Päevadel enne sõda sai Iisraeli luure mitmest allikast andmeid, et rünnak toimub peatselt. Transpordilennukid viisid relvi Kairosse ja Damaskusse ning luurefotod näitasid, et piiri lähedal on sõjatehnikat tavapäratult palju. Mossadi juht Zvi Zamir sai 5. oktoobri hommikul kell 2.30 agendilt Marwan teate, et sõda tuleb kohe. Marwan lisas sama päeva õhtul, et Egiptuse-Süüria ühendrünnak toimub 6. oktoobri päikeseloojangul.[19] Marwani hoiatus pani Iisraeli väejuhatuse tegutsema ja mõned tunnid enne rünnakut algatati osaline mobilisatsioon.[20]
Iisraeli eelneva rünnaku puudumine
muudaIisraeli strateegia põhines eeldusel, et sõjaohu korral teevad õhujõud ennetava rünnaku. Eeldati, et Iisraeli luure suudab anda hoiatuse vähemalt 48 tundi enne rünnaku algust.
Golda Meir, Moshe Dayan, ja kindral David Elazar kohtusid Yom Kippuri päeva hommikul kell 8 ehk kuus tundi enne sõja algust. Dayan väitis, et sõja toimumine pole kindel. Kindral Elazar soovis ennetavat rünnakut Süüria lennuväljadele keskpäeval, Süüria rakettide vastu kell 15 ja Süüria maavägede vastu kell 17. Meir otsustas, et ennetavat rünnakut ei tule, sest teised riigid oleks neid sel juhul süüdistanud sõja alustamises. "Kui me ründame esimesena, siis me ei saa kelleltki abi," ütles ta.[1] Rahvusvahelise toetuse nimel ohustas ta riigi püsimajäämist. Meir kohtus hiljem USA suursaadikuga, kuid USA diplomaatia ei suutnud sõja ärahoidmiseks midagi teha. USA välisminister Henry Kissinger ütles, et kui Iisrael oleks esimesena rünnanud, poleks nad saanud "isegi naela".[1]
Arutlusel oli kaks kaitseplaani. David Elazari ettepaneku kohaselt mobiliseeriks Iisrael õhujõud ja neli soomusdiviisi, kokku 100 000 – 120 000 sõdurit. Moshe Dayan pooldas õhujõudude ja kahe soomusdiviisi mobilisatsiooni, kokku 70 000 sõdurit. Meir valis Elazari ettepaneku.[21]
Lahingutegevus
muudaSiinai poolsaarel
muuda
Siinai oli järjekordselt Iisraeli ja Egiptuse arveteklaarimise kohaks. Egiptusel oli kanali ületuseks valmis viis diviisi, millesse kuulus kokku 100 000 sõdurit, 1350 tanki ja 2000 mortiiri ehk suurtükki. Nende vastas seisid 450 Jeruusalemma brigaadi sõdurit, kelle kaitsta oli 16 kindlust kogu kanali ulatuses. Siinais oli kokku 290 Iisraeli tanki, mis olid jagatud kolme soomusbrigaadi[1] ja ainult üks neist oli rünnaku alguses kanali lähedal[1]. Egiptuse väed rajasid 6. oktoobril idakaldale mitu sillapead. 6.–8. oktoobrini üritasid Iisraeli soomusjõud pealetungi takistada, aga neid rünnakuid ei toetatud piisavalt ja need löödi tagasi Egiptuse tankitõrjerelvade tõttu.
Egiptuse plaani peamised komponendid oli õhutõrjeraketid, mis pidid kaitsma teisel pool kanalit olevaid Egiptuse üksusi. Kuuepäevase sõja käigus olid Iisraeli lennukid kaitsetud Araabia armeed sõelapõhjaks lasknud. Egiptus ja ka Süüria olid tugevalt kindlustanud oma piirid õhk-maa tüüpi rakettidega, mis nad olid saanud Nõukogude Liidult. Iisraeli õhujõud ei suutnud piisavalt kiiresti vastaste õhutõrjepatareisid hävitada.[22][23] Kuigi Iisraeli suurim tugevus olid ta õhujõud, ei saanud ta neid efektiivselt sõja alguses kasutada.
9. oktoobril otsustasid Iisraeli kaitsejõud keskenduda organiseerumisele, kuna Egiptuse armee jäi strateegilisse kaitsesse. Otsustati minna vasturünnakule, kui Egiptuse tankid üritavad lahkuda neid kaitsvate õhutõrjerakettide raadiusest. Vastulöök koodnimega Operatsioon Gazelle anti 15. oktoobril. Iisraeli väed, mille eesotsas oli Ariel Sharoni diviis, murdsid Egiptuse kaitsest läbi Tasa koridori juures ning ületasid Suessi kanali Suurest Mõrujärvest põhja pool. Pärast pingelisi lahinguid peatus Iisraeli edasitung Kairo suunal, samal ajal kui Iisraeli väed liikusid edasi kanali kaldal lõuna poole ja jõudis välja Port Suez'ini. 24. oktoobriks, kui hakkas kehtima relvarahu, olid iisraellased vallutanud suure hulga maad.
Golani kõrgendikel
muuda
Süüria ründas Iisraeli Golani kõrgendike positsioone viie diviisi ja 188 suurtükipatareiga. Sõda algas õhurünnakuga, milles osales 100 lennukit, ja suurtükipommitamisega, mis kestis 50 minutit. Süüria pioneeribrigaadid olid lahingu eesliinil, kuid kandsid raskeid kaotusi. Lahingu esimeses faasis oli Iisraelil välja panna 3000 sõdurit, 180 tanki ja 60 suurtükki. Süüria ründas neid kolme jalaväediviisiga, milles oli kokku 28 000 sõdurit, 800 tanki ja 600 suurtükki. Lisaks sellele saatis Süüria alates lahingu teisest päevast sõdima kaks soomusdiviisi.[6][7][24][25] Kõik piirkonnas olevad Iisraeli tankid osalesid esialgses rünnakus. Süüria eriväelased vallutasid tähtsaima Iisraeli kindluse Hermoni mäel, milles oli mitmesugust jälgimistehnikat. Süüria varitsus peatas vasturünnakut üritavad Iisraeli väed.
Golani rinne oli Iisraeli väejuhatuse jaoks prioriteet, kuna kõrgendike vallutamisega oleksid süürlased ohustanud tähtsaid Iisraeli linnu. Siinai oli samas kaugel Iisraeli tuumikalast. Reservid saadeti ilma ettevalmistuseta Golanit kaitsma, sest olukord oli kriitiline. Süüria oli arvestanud, et Iisraeli reservid eesliinile jõudmine võtab aega vähemalt 24 tundi, kuid tegelikult hakkasid esimesed üksused lahingusse saabuma 15 tundi pärast sõja algust.
Sarnaselt Egiptusega Siinail jäid Süüria väed oma õhutõrjerakettide raadiuse sisse. Samuti kasutasid nad Nõukogude tankitõrjerelvi, mis olid aga mägise maastiku tõttu ebaefektiivsemad.
Sõja esimeste päevade jooksul kandis Iisrael raskeid kaotusi ja Süüria tankid tungisid jõudsalt edasi. Siiski ei suutnud Süüria väed lõplikult Iisraeli kaitsjaid hävitada, kuigi Süüria oli arvulises enamuses. Olukord hakkas muutuma 8. oktoobril, kui Iisraeli reservvägede rünnakute tulemusena liikus rindejoon tagasi sõjaeelse piiri poole. 10. oktoobriks polnud Golani kõrgendikel enam ühtegi Süüria üksust.[26]
Iisraeli väejuhatus pidi vastu võtma otsuse, kas tungida edasi Süüriasse. Üheks võimaluseks oli diviiside ümberpaigutamine Siinale, kus olukord oli pehmelt öeldes problemaatiline. Teised pooldasid rünnaku jätkamist Damaskuse suunal, mis oleks Süüria sõjast kõrvaldanud ja andnud Iisraelile sõjajärgsete läbirääkimiste ajaks trumbi. Kolmanda arvamuse kohaselt oli Süüria ründamine liiga riskantne, kuna neil olid tugevad kindlustused, ja seega oleks parem jääda kaitsma sõjaeelset piiri. Siiski otsustas peaminister Golda Meir, et Iisrael viib võitluse Süüria territooriumile, sest sel hetkel oleks sõja lõpp Iisraelile tähendanud Siinai kaotust ja olukorra säilimist Golanil.[1]
Iisraeli pealetung oli edukas, sest nad jõudsid ainult 40 km kaugusele Damaskusest. Iraak ja Jordaania saatsid Süüriale appi ekspeditsioonikorpused, kes suutsid rindejoone seisma panna. Iraagi väe suurus oli 30 000 sõdurit, 250–300 tanki ja 700 soomukit. Siiski ei suutnud uued abiväed iisraellasi Süüriast välja ajada.
23. oktoobril pidi algama võimas Süüria vasturünnak, kuid päev varem oli ÜRO kehtestanud relvarahu. Egiptus ja Iisrael liitusid sellega ning see mõjutas Süüriat seda samuti tegema. Iisrael okupeeris siiski alasid Süüria sees ja Süüria korraldas järgnevatel kuudel mitu rünnakut, et Iisraeli ärevuses hoida. Kevadel 1974 üritasid süürlased Hermoni mäge tagasi võtta, kuid Iisrael hoidis oma positsioone. Kokkulepe mais 1974 lõpetas pideva sõjaolukorra.
Pikaajaline mõju
muudaEsimest korda pärast 1948 Araabia-Iisraeli sõja lõppu toimusid Araabia ja Iisraeli juhtide vahel avalikud läbirääkimised. Sõda võis ka aidata kaasa regiooni rahunemisele, sest nii Iisrael kui ka Egiptus kahtlesid, kas nad on üldse suutelised teineteist võitma.
Mõju osalistele
muudaSõda oli šokk iisraellastele. Nad oli elanud arvamuses, et armee suudab neid raskusteta kaitsta.[1] Siiski näitasid sõja alguses rasked kaotused kätte probleemsed kohad. Mitu tähtsat ametnikku, sealhulgas sõjalise luure (Aman) juht ja asejuht, vallandati.
Edukas sõja algus taastas Araabia maade eneseusu, mis oli saanud kannatada Kuuepäevases sõjas. Egiptuse ja Süüria armee ohvitserid, keda peeti kaotuses süüdlaseks, vabastati oma kohalt.
Camp Davidi rahu
muudaYom Kippuri sõda muutis Lähis-Ida jõudude tasakaalu ja see viis 1979. aastal Camp Davidi rahuni. Selle tulemusena kirjutasid Egiptus ja Iisrael alla esimesele rahulepingule, mis oli sõlmitud Iisraeli ja Araabia riigi vahel. Egiptus tunnistas Iisraeli iseseisvust ja sai tagasi Siinai poolsaare. Lepingule alla kirjutanud Egiptuse president mõrvati 1981, kuna rahu Iisraeliga oli mõnede fundamentalistlike moslemite jaoks lubamatu.
Naftaembargo
muuda
Pikemalt artiklis 1973. aasta naftakriis
Vastusena sellele, et USA abistas Iisraeli, otsustasid OPECi araabia riikidest liikmed eesotsas Saudi Araabiaga 17. oktoobril vähendada naftatoodangut 5%. 19. oktoobril kiitis president Nixon heaks abipaketi, millega sai Iisrael relvi ja varustust 2,2 miljardi dollari väärtuses. Saudi Araabia kuulutas seepeale USA vastu välja naftaembargo, millega hiljem liitusid ka teised naftat eksportivad riigid. Naftaembargot laiendati ka Euroopa riikidele, mis põhjustas 1973. aasta energiakriisi.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 Rabinovich (2004). The Yom Kippur War. Schocken Books. Lk 498. (inglise)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Herzog (1975). The War of Atonement. Little, Brown and Company.. Eessõna (inglise)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Number näitab, mitu suurtükki on suuremad kui 100mm
- ↑ 4,0 4,1 Shazly, Lieutenant General Saad el (2003). The Crossing of the Suez, Revised Edition (Revised ed.). American Mideast Research. ISBN 0-9604562-2-8. (inglise)
- ↑ Haber, Eitan; Schiff, Ze'ev (2003). Yom Kippur War Lexicon (Hebrew). Or-Yehuda, Israel: Zmora-Bitan-Dvir. ISBN 965-517-124-8.
{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) (inglise) - ↑ 6,0 6,1 USMC Major Michael C. Jordan (1997). "The 1973 Arab-Israeli War: Arab Policies, Strategies, and Campaigns". GlobalSecurity.org. Vaadatud 20. aprill 2009. (inglise)
- ↑ 7,0 7,1 Major George E. Knapp (1992). "4: Antiarmor Operations on the Golan Heights". Combined Arms in battle since 1939. U.S. Army Command and General Staff College. Vaadatud 1. juuni 2009. (inglise)
- ↑ 8,0 8,1 Insight Team of the London Sunday Times (1974). The Yom Kippur War. Garden City: Doubleday. ISBN 978-0-385-06738-6. (inglise)
- ↑ "White House Military Briefing, Oct 22" (PDF). Vaadatud 28. märts 2010. (inglise)
- ↑ Luttwak; Horowitz (1983). The Israeli Army. Cambridge, MA: Abt Books.
- ↑ Kumaraswamy, PR (30. märts 2000). Revisiting The Yom Kippur War. Lk 1–2. ISBN 978-0-7146-5007-4. (inglise)
- ↑ Johnson; Tierney. Failing To Win, Perception of Victory and Defeat in International Politics. Lk 177. (inglise)
- ↑ William B.Quandt, Peace Process: American diplomacy and the Arab-Israeli conflict since 1967, lk 104 (inglise)
- ↑ Herzog, Chaim (1989). Heroes of Israel. Boston: Little, Brown. ISBN 0-316-35901-7. (inglise)
- ↑ Shlaim, Avi (2001). The Iron Wall: Israel and the Arab World. W. W. Norton & Company. ISBN 0-393-32112-6. (inglise)
- ↑ "The Jarring initiative and the response," Israel's Foreign Relations, Selected Documents, vols. 1–2, 1947–1974 . Välja otsitud 9. juuni 2005. (inglise)
- ↑ Morris, Benny (2001). Righteous Victims. New York: Vintage Books. ISBN 978-0-679-74475-7. (inglise)
- ↑ Heikal, Mohamed (1975). The Road to Ramadan. London: Collins. ISBN 0-8129-0567-9. (inglise)
- ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 http://www.jewishvirtuallibrary.org/jsource/History/intel73.html (inglise)
- ↑ Doron Geller, "Israeli Intelligence and the Yom Kippur War of 1973," "JUICE", The Department for Jewish Zionist Education, The Jewish Agency for Israel . Välja otsitud 27. novembril 2005. (inglise)
- ↑ Gawrych, George (2000). The Albatross of Decisive Victory: War and Policy Between Egypt and Israel in the 1967 and 1973 Arab-Israeli Wars. Greenwood Publishing Group. ISBN 0-313-31302-4.(inglise)
- ↑ Abudi, Joseph (1. oktoober 2003). "The missile did not bend the wing" (Hebrew). Journal of the Israeli Air Force. Vaadatud 15. veebruar 2011.
{{cite web}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) (inglise) - ↑ Abudi, Joseph (oktoober 2005). "What between 'challenge' and 'model'" (PDF) (Hebrew). The Fisher Institute. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 11. mai 2011. Vaadatud 15. veebruar 2011.
{{cite web}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) (inglise) - ↑ Peter Caddick-Adams "Golan Heights, battles of" The Oxford Companion to Military History. Ed. Richard Holmes. Oxford University Press, 2001. (inglise)
- ↑ O'Ballance (1978). Chapter 7 : "The Syrians attack", pp. 119–146. (inglise)
- ↑ Rashba, Gary (oktoober 1998, online June 12, 2006), Yom Kippur War: Sacrificial Stand in the Golan Heights, Military History magazine via HISTORYnet
{{citation}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|date=(juhend) (inglise)
Välislingid
muuda- BBC dokumentaalfilm: "20th Century Battlefields 1973 Middle East – YouTube". (inglise)