Zhou dünastia

Zhou (hiina keeles 周朝 Zhōu Cháo) oli dünastia Hiinas 1045 eKr kuni 256 eKr.

HIINA AJALUGU
VANAAEG
3 monarhi ja 5 keisrit
Xia dünastia 2070–1600 eKr
Shangi dünastia 1600–1046 eKr
Zhou dünastia 1122–256 eKr
Lääne-Zhou
Ida-Zhou
Kevadete-sügisete ajastu
Sõdivate riikide ajastu
KEISRIRIIGI AEG
Qini dünastia 221 eKr–206 eKr
Hani dünastia 206 eKr–220 pKr
Lääne-Hani
Xini dünastia
Ida-Hani
Kolm kuningriiki 220–280
Wei, Shu & Wu
Jini dünastia 265–420
Lääne-Jin
Ida-Jin	16 kuningriiki 304–439
Lõuna- ja põhjadünastiad 420–589
Sui dünastia 581–619
Tangi dünastia 618–907
5 dünastiat & 10 kuningriiki 907–960	Liao dünastia 907–1125
Songi dünastia 960–1279
Põhja-Song		Lääne-Xia
Lõuna-Song	Jin
Yuani dünastia 1271–1368
Mingi dünastia 1368–1644
Qingi dünastia 1644–1911
UUSAEG
Hiina Vabariik 1912–1949	Hiina keisririik 1915–1916
Hiina Rahvavabariik 1949–	Hiina Vabariik (Taiwanil)
Hiina ajalugu Hiina dünastiad Hiina sõjaajalugu Hiina kunsti ajalugu Hiina tehnika ja teaduse ajalugu Hiina hariduse ajalugu

Ajalugu

Huang He lisajõe Wei orgu hakkas II aastatuhande keskel eKr asunduma Zhou suguharu.

“Laulude raamatusse” (“Shi-jing`i”) kogutud laulud jutustavad legendaarsest Hou-tsest (Vürst hirsiterast), kes viis Zhou suguharu läänepoolseist mägedest Wei jõe orgu. See oli peamiselt karjakasvatusega tegelev rändsuguharu. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu. Erilise tähtsusega oli hobusekasvatus, millest annab tunnistust asjaolu, et zhoulastel oli hobuse jaoks 22 nimetust. Karjakasvatuse kõrval säilitas oma tähtsuse ka küttimine. Põlluharimine oli juhuslikku laadi. Siirdudes kohalt kohale, puhastasid zhoulased külviks maapinna põõsapadrikust, kui aga saak oli korjatud, liikusid uutele kohtadele. Suguharupeaks oli "kung". Tema juures oli sugukonna ülikkonna esindajatest koosnev vanematenõukogu. Ülikkond hakkab kogukonnas esile kerkima.

Asudes elama Wei orgu, sattus Zhou suguharu looduslikesse tingimustesse, mis soodustasid paikseks muutumist. Peale steppide ja metsade oli seal häid põlde maaharimiseks, jõgedes külluses kalu ja mägedes metalli. Põlluharimine hakkas zhoulaste majapidamises pikkamööda vallutama esikohta. Juhti (kungi) peeti suguharu majanduse, muuhulgas ka põlluharimise juhtijaks. Juht võttis osa lõikuspüha pidulikust talitusest ja näiteks “Bambusannaalid” jutustavad, et “kuningas maitses suve neljandal kuul esimesena nisu (esimesi viljapäid)”.

Zhou suguharu liikus mööda Wei jõge pikkamööda ida poole ja hõivas põlluharimiseks soodsad maad. Zhou keskuseks sai Hao linn (praegu Xi'an). XIII sajandil hakkas Zhou tungima Shangi dünastia valdustesse. Et kaitsta oma piire vaenulike barbarlike suguharude vastu, pöördus Shangi keiser (wang) sageli Zhou kungi poole, kes sõdis nomaadide vastu ja sai selle eest Shangi keisrilt autasu (too andis Zhou valitsejale tiitli (xi bo) – Lääne valitseja.

Esimeseks xi bo'ks sai Tse Li, kelle pojast Chang'ist sai hiljem Shangi vastaste hõimude koalitsiooni initsiaator. “Bambusannalid” jutustavad, et Zhou kungile kingiti maid, kallist nefriiti ja orje. Zhou suguharu siirdumine paiksele põllumajandusele, mis võimaldas suuri rikkuse kuhjumisi ja Shangi keisrilt saadavad kingid põhjustasid Zhou suguharus sugukondliku aristokraatia terava eraldumise rahvamassidest.

Alatised sõjad nõrgestasid sel ajajärgul Shangi riiki, sisevastuolud temas teravnesid. “Shijingi” legend jutustab: “Nimekad ja sugukonna eesotsas seisjad teostavad üks teise järel kuritarvitusi ega rakenda süüdlaste vastu kohaseid abinõusid. Vang püüab koguda üha suuremaid ja suuremaid varusid ja äratab sellega enda vastu viha”. Jätkusid barbarite pealetungid millega kaasnesid rahutused. Viimane Shangide dünastia keiser Zhòu Xīn (mitte ajada segi Zhou dünastiaga) kurnas rahvast suure maksukoormaga, vasallid läksid üle mässajate poole, keda juhatab Wu Wang, Zhou hõimu juht või pealik.

Kasutades Shangi riigi nõrkust, organiseeris Wu Wang suure armee, läks üle Huanghe ja põrkas (???) Mu-ö (???) orus kokku Shangi viimase keisri armeega. Nomaadide toetusel lööb Wu Wang 1027. eKr Zhòu Xīni sõjaväed puruks ja keiser tapab enda meeleheitel. Nagu jutustab legend, põgenes Zhòu Xīn oma pealinna, kus ta, sulgedes enda lossi “Hirvetorni”, põles ära koos oma aaretega. Niivisi 11. sajandil eKr purustas Zhou hõim Shangi riigi. Wu Wangist saab Zhou dünastia rajaja, kelle valitsemisel riik elab saavutab taas õitsengu. Lääne-Zhou riik hõlmas suurema osa Põhja-Hiinast.

Ida-Zhou riigi ajal (8.-3. sajand eKr) keskvõim nõrgenes ja käis kohalike valitsejate võitlus. Eriti äge oli see 5.-3.sajandil eKr, mil Hiina oli jagunenud 5–7 riigiks (Zhanguo ehk võitlevate riikide aeg).

6.-5. sajandil eKr (teiste andmete järgi 650. aasta paiku) võeti kasutusele raud. Hakkas kujunema maaeraomandus (mis vormistati 4. sajandil eKr Qini riigis Shang Yangi reformidega). Tekkisid hiina traditsioonilise ideoloogia põhivoolud: konfutsionism (zhu-jia), taoism (dao-jia), legism (fa-jia), moism (mo-jia, Mo Di) ja nominalism (min-jia) + yin-yang-jia.

Keisrid lasevad kaevata kanaleid, ehitavad tamme ja kuivatavad soid. Harimiseks võetud maa jagatakse vana harjumuse järele väikesteks kvadraatideks, mis omakorda jaotatakse üheksaks ühesuuruseks osaks. 8 osa antakse põllumeestele, üheksas osa haritakse ühisel jõul ja on valitsejate omandus, kes seal kasvanud vilja kohe tarvitavad või hiigelaitades alal hoiavad ikalduse või uputuse puhuks.

Valitsuse dekreetidega reguleeriti kalapüügi- ja jahiõigus ning ühise karjamaa tarvitamine. Arenes siidikasvatus. Maad katab teedevõrk, õitseb kaubandus. Suuremail teesõlmil korraldab valitsus järjekindlalt turgu, annab välja turukorra-, kaubavahetuse- ja teisi määrusi. Seatakse sisse üldine sõjaväekohustus meestele 16–65 a. vanuseni.

Asutatakse koole ja ülikoole. (ENE Koole oli Hiinas juba II aastatuhandest eKr. V.sajandist eKr mõjutas haridust Kong Fuzi õpetus. Koolis õpetati umbes 10 õppeaasta vältel hieroglüüfkirja, eetikat, muusikat, kalligraafiat ja filosoofiat.) Umbes 112. eKr avatakse nn. Siiditee Hiina ja Kesk-Aasia vahel. Umbes 105 a leiutatakse Hiinas paber.

Valitsus ja halduskorraldus

Zhou riiki valitses kuningas (wáng 王), kelle võim hiljemalt 8. sajandist eKr oli vaid sümboolne. Tegelik võim oli nominaalselt kuningale alluvate feodaalsete maaisandate käes, kellest suurem osa kuulus pärusaadlisse. Hilisemas hiina ajalookirjanduses on usutud, et Zhou riigi haldus oli korraldatud ideaalset valitsust ja riigikorraldust kirjeldava teose "Zhou kombed" ("Zhōulǐ" 周禮 / 周礼) järgi, mida tänapäeval peetakse siiski suhteliselt hiliseks utoopiliseks kirjelduseks.

Haldusjaotus

Zhou riigi halduskorraldus oli feodaalne. Maad, mis ei allunud otse kuningale (wáng 王), olid jagatud eri tähtsusega lääniisandate ehk maaisandate (hiina keeles zhūhóu 諸侯 / 诸侯) vahel, kelle lääne nimetati riikideks (h.k. guó 國 / 国). Zhou riigis jagunesid lääniisandad viieks järguks:

1. Vürstid (gōng 公)
2. hóu 侯
3. bó 伯
4. zǐ 子
5. nán 男

Iga maaisand pidas üleval kuningliku domeeni eeskujul organiseeritud, kuid sellest väiksemat haldusaparaati. Maaisandad pidid regulaarselt kuninglikus õukonnas audientsil käima. Kuningas kontrollis maaisandate tegevust kuninglike inspektorite (dàfū jiàn 大夫監 / 大夫监) abil.

Valitsus

Väidetavalt sai Zhou riigi kuningas nõu usaldusväärsetest hõimlastest koosnenud Vanemate (zhǎnglǎo 長老 / 长老) nõukogu käest, kes jagunesid kaheks kategooriaks:

1. Kolm vürsti (sāngōng 三公):

• tàishī 太師 / 太师
• tàifù 太傅
• tàibǎo 太保

2. Kolm üksiklast (sāngū 三孤) ehk Kolm nooremat (sānshào 三少):

• shàoshī 少師 / 少师
• shàofù 少傅
• shàobǎo 少保

Üldhaldus (eriti kuninga domeeni haldamine, vähemal määral ka terve Zhou riigi valitsemine) oli Kuue ministri (liùqīng 六卿, ka liùguān 六官) kätes, kes valitsesid kuue miminsteeriumilaadse "ameti" (liùguān 六官) üle.

1. haldus-, rahandus-, maksu- ja personaliküsimustega tegelev "taevaamet" (天官 tiānguān), mille üle valitses peaminister (冢宰 zhǒngzǎi)
2. hariduse, moraali, äritehingute, põllumajanduse, metsanduse ja kaevanduste eest vastutav ning kohalike omavalitsuste üle kontrolli korraldav "maaamet" (地官 dìguān), mille üle valitses haridusminister (司徒 sītú)
3. riituste, taigade ja nendega seodnuvate kommete täitmise eest vastutav "kevadeamet" (春官 chūnguān), mille üle valitses riitusteminister (宗伯 zōngbó)
4. sõjandusasjade eest vastutav "suveamet" (夏官 xiàguān), mille üle valitses sõjaminister (司马 / 司馬 sīmǎ)
5. karistuste eest vastutav "sügiseamet" (秋官 qiūguān), mille üle valitses justiitsminister (司寇 sīkòu)
6. 60 varustamise ja ehitusprojektide korraldamisega tegeleva allameti eest vastutav "talveamet" (冬官 dōngguān), mille üle valitses tööminister (司空 sīkōng)