Ankur

Traditsiooniline admiraliteet-tüüpi rist-tokiga ankur 18.-19. saj vahetusest (muuseumis)

Proosa

• Palm heidab maa ankru taevasse. (lk 21)
• Ankur on mere taskurätiku nimetäht. (lk 29)
• Ankru suure õnge otsa pidi äärepealt jääma vaal. (lk 41)
• Kajakad on ankrud, mille laevad heidavad taevasse. (lk 49)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

• Keset saart kasvas sitke juure peal üks õige pikkade kõverate okstega mänd. Selle männi okste vahele oli kinnitatud Kunksmoori maja. Ja et tuuled seda elamist merele ei pühiks, olid kolme majanurga külge seotud suured kivimürakad. Neljanda nurga küljes oli veel tohutu vanaaegne imelikkude ilustustega ankur. Hirmsad sügistormid tõstsid kõigest hoolimata ikkagi vahel maja kõrgele õhku, aga kivid ning ankur hoidsid ta paigal, nii et ta pärast jälle kenasti oma koha peale tagasi vajus.
  • Aino Pervik, "Kunksmoor", Tammerraamat 2011, lk 6

• Erlendile meeldis pööraselt, kui Raasuke niimoodi rääkis, see tekitas temas lõpmata turvalise tunde, talle näis, et seisab hiigelsuure laeva pardal, mille kapten on Raasuke ja tema ise vanemtüürimees, ja neil mõlemal on seljas hästi istuv kuldsete tresside ja nööpidega munder ning peas valge vormimüts, mille läikiva noka kohale on kuldniidiga tikitud ankur. (lk 12-13)
  • Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, Tallinn: Eesti Raamat, 2017

Luule

Maikellukesed roosas koorekannus
ja palju muud, mis mind ei riivanud,
kui puudutas.
Mul sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivanud.

• Juhan Viiding, "Tee" kogus "Armastuskirjad". Tallinn: Perioodika 1975, Loomingu Raamatukogu nr 22