Cory Doctorow

Cory Doctorow (sündinud 17. juulil 1971 Torontos, Kanadas) on Kanada-Briti ajakirjanik, ulmekirjanik ja blogija, autoriõiguse aktivist.

Cory Doctorow, 2018

Intervjuud

• Ma arvan, et ulme on hea võimalus viia mingi probleem mõtteliselt äärmusse, omamoodi reductio ad absurdum. Ulme teeb muidu ehk raskesti märgatava nähtavaks. Oletame, et sa jääd haigeks ja arst teeb sinust mudeli, mis on küll ebatäpne, aga ebatäpne väga kasulikul viisil: näiteks ta kraabib su kurku vastava pulgaga ja asetab sealt saadud pläga mõneks päevaks kasvulavale. Mõne päeva pärast tuleb arst tagasi ja korraga on tema ehitatud tehismaailmas see sinu kurgust pärit sodi ainuke fakt, millel on sulle mingitki kaalu. See tehismaailm pole kuidagi täpne, aga see on väga, väga kasulik.

Täpselt samamoodi võib ulmekirjanik võtta mingisuguse tehnoloogia või nähtuse ja ehitada selle ümber mõtte-eksperimendi, kus kõik maailma faktid on selle ühe nähtuse teenistuses. Niisugune protsess võib olla väga valgustav. See võib näidata, mis ümberringi toimub.

• Ulmekirjandus loob isevärki optilise illusioonina inimestele väikese eelvaate sellest, mis tunne neil on, kui probleemid, mille eest teadlased on hoiatanud, päriselt kätte jõuavad. See omakorda võib aga muuta tulevikust mõtlemist.
• Ma ei arva, et küberpungiga üritati omal ajal oleviku põhjal tuletada mingit tulevikku: küberpungis loodi mõistulugu oma aja kohta.
• Kui William Gibsonilt küsiti, mis asi on küberruum (cyberspace), siis ta vastas, et pani omal ajal tähele, kuidas videomänguautomaate kasutavad noored kallutasid oma keha automaadi poole, justnagu üritanuksid mängu siseneda. Küberruum ongi see koht, kuhu need mängijad üritasid oma keha pressida. Ja kui Gibson kirjutab sellest, kuidas kurjad korporatsioonid võtavad maailma üle, siis ei räägi ta tänapäeva hiliskapitalismist, vaid Gibsoni aja poliitikast – reaganoomikast. "Neuromant" ilmus aastal 1984, see raamat räägib toonase neoliberalismi õudustest.
• Nii et jah, on tõsi, et Gibson üritas meid hoiatada, aga tema manitsusi ei võetud kuulda. Jah, vahepeal on olukord kõvasti hullemaks läinud, aga see ei tähenda, et tuleb alla vanduda. Ka Gibsoni raamatud on täis inimesi, kes võitlevad süsteemi vastu, mitte ei kehita niisama õlgu.
• Praeguse kujutlusvõime kriisi juured ei ole ulmes, vaid neoliberaalsuses. Margaret Thatcheri kuulus lause "Alternatiivi ei ole" tähendab tegelikult "Ära isegi ürita alternatiivide peale mõelda!". See oli käsk, mitte tõdemus.
• Kui inimesed kasutavad kosmoselaevas traadiga telefoni, siis ei tee see ulmekat automaatselt kuidagi halvemaks, sest ulme ei peagi tulevikku ennustama. See pole kriteerium, mille alusel hinnata nende teoste väärtust. Ulme on aken, mille kaudu näha mingi ajastu tehnoloogiaga seotud hirme ja lootusi. See on väga kasulik meie praeguse aja vastavate pimetähnide tuvastamisel. Millele me praegu loodame ja mida kardame? Mille osas oleme täiesti mööda pannud ja mille puhul midagi väga olulist ära tabanud? Ulme aitab seda näha.
• Kui sul on ainult kogum fakte selle kohta, mis toimub, ent puudub emotsionaalne arusaam, mida need faktid tähendavad, on väga kerge nendest tõsiasjadest mööda vaadata. Illusioon, et elad maailmas, kus probleemid, millega peaks tegelikult tegelema juba täna, on kasvanud üle pea ja on jõudnud hakata sind isiklikult segama, on väga tõhus motivaator.
• See, kui tehakse vigu ja mingid asjad lähevad nihu, pole düstoopia. Düstoopias ei saa enam asja parandada.
• Näiteks Titanic ei olnud utoopiline ettevõtmine. Omal ajal seletasid asjaosalised, et see laev on nii kindel, et päästeveste ei olegi vaja. Niisugune suhtumine ei tee sinust utopisti, vaid sitapea. See näitab, et sa oled hooletu jobu. Kui tollal oleks öeldud, et asjad võivad minna ka halvasti ja tuleks mõelda ka mustale stsenaariumile ning varustada laev päästevestide ja -paatidega, siis see ei oleks olnud pessimism. Termodünaamika teine seadus ei ole valikuline: asjad lagunevad koost, see on kindel. Nad lagunevad koost ka tulevikus.
• Nii et ainuke asi, mida saame tõeliste utopistidena teha, on mõelda, kuidas muuta oma läbikukkumised väärikaks. Tuleb valmistuda niisuguseks maailmaks, kus me astume oma väljakutsetele vapralt vastu. Sageli peetakse düstoopiliseks niisugust kirjandust, kus kõik läheb halvasti. Tegelikus düstoopias lähebki kõik halvasti, aga sinna ei saa midagi parata ega olukorda kuidagi muuta.
• See, et on olemas autoriõigus ehk raamistik, mis organiseerib meelelahutustööstuse tarneahelat, on igati okei. See ei ole iseenesest halb. Aga see autoriõiguse süsteem, mis meil praegu on, ei ole mu meelest eriti hea. Üks asi, mis teeb selle halvaks, on näiteks piraatluse käsitus: olukord, kui tavakodanik võtab ilma loata mingi teose, on samastatud olukorraga, kui mingi teose võtavad ilma loata kommertsteenuse osutajad. See ei ole mitte kuidagi sama asi.
• See, et korporatsioonid, kelle sissetulek millegipärast üha kasvab, ei kavatsegi seda meelelahutustööstuse liikmetega jagada, on kõige määravama tähtsusega fakt, kui räägime sellest, kas loovtöötajad saavad oma üüri makstud või mitte.
• Autoriõiguse seaduse puhul on mõndagi tõhusat, aga näiteks kõik see, mis puudutab eksklusiivseid õigusi (eriti näiteks olukorrad, kus on võimalik kaubelda eksklusiivse õiguse saamise üle), on täiesti kohutav. Kui sul on eksklusiivne õigus otsustada, kes võib su loomingust koopiaid teha või su teoseid müüa – või isegi veelgi peenemalt, eksklusiivne õigus otsustada, kes võib teha su teostest ajutisi koopiaid või su teoseid matemaatiliselt analüüsida (näiteks ühe sammuna tehisintellekti treenimisel) –, siis see ei tähenda, et see õigus on igavene.
• Järeltulijatele maksmine on üks asi, aga kui tahta loovisikuid päriselt aidata, siis tuleks luua autoriõigus, mis aegub kiiremini – pole vaja autoriõigust, mis kestab kaua ja hõlmab järjest rohkemaid aspekte, vaid just vastupidi. Autoriõiguse täielik aegumine näiteks kümne aastaga tooks loovtöötajate taskutesse kümneid, kui mitte sadu miljardeid dollareid. See annaks loovisikutele võimaluse uuesti läbi rääkida ja omale paremad tingimused kaubelda.
• Üks kõige jaburamaid asju autoriõiguse juures on see, et süsteem kohtleb igasugust loovtööd samaväärsena. "Me loome spetsiaalsed õigused nii neile, kes mõtlevad välja kudumismustreid, kui ka neile, kes kirjutavad romaane või teadusartikleid, neile, kes mõtlevad välja ristsõnu, salvestavad poplaule või lähevad džunglisse ja lindistavad konnahääli! Kõigil neil inimestel on kindlasti vaja täpselt samu õigusi!" See on jama.
• Küsimus, kas näiteks mingi tegelane võib eraldi autoriõiguse all olla, on muutunud väga keeruliseks, peamiselt Arthur Conan Doyle'i pärijate pingutuste tõttu panna Sherlock Holmes autoriõiguse alla eraldi, tema lugudest sõltumatult.

Sherlock Holmesi lood kirjutati üsna pika aja jooksul. Doyle'i pärijad leiavad, et kuigi esimesed Holmesi-lood olid avalik omand, siis Holmes ise ei peaks seda olema enne, kui viimane Holmesi-lugu on samuti avalik omand. Selle loogika järgi ei saa ükski pikalt kestev lugu, nagu näiteks Supermani sari, põhimõtteliselt avalikuks omandiks muutuda, sest kuni neid lugusid juurde kirjutatakse, polegi võimalik, et kõik Supermani-lood on avalik omand.

• Muide, kui jutt juba Supermani peale läks … Supermani mõtlesid välja vägagi minu inimesed: kaks juudi noormeest Torontost. Neile maksti selle eest täpselt üks kord. Palgatšeki teisel küljel seisis: "Selle tšeki allkirjastamisega loovutan ma kõik õigused oma tööle." Mõlemad Supermani loojad surid vaesuses.

Aga mis siis, kui autoriõigus oleks kehtinud näiteks 15 aastat? Supermanist oleks saanud avalik omand üsna kähku ning tema loojad, kes tundsid seda tegelast paremini kui keegi teine, oleksid saanud hakata kirjutama oma Supermani-lugusid. Umbes nagu tänapäeval on meil 50 konkureerivat Tuhkatriinu loo versiooni. Meil oleks võinud olla 50 eri versiooni Supermanist ja üks versioon oleks võinud olla ka tema loojate oma – kes, ma tuletan jälle meelde, ei saanud oma loomingu eest sisuliselt mitte midagi.

• Tehnoloogia on paljukski hea, aga probleemide lahendamise mõttes on kõige olulisem see, et ta viib inimesed omavahel kokku. Tehnoloogia võimaldab inimestel üksteist leida ja oma energiat koordineerida. [---] Tuletaksin meelde väga ulmelise õppetunni kõigile, kes üritavad tehnoloogia keskel mitte ära eksida: tehnoloogia puhul ei ole niivõrd tähtis see, mida see teeb, kuivõrd see, keda see mõjutab ja kelle heaks töötab. Võimusuhted on tehnoloogia puhul kõige olulisem asi. Neid võimusuhteid ei määra mitte tehnoloogia tehnilised kontuurid (mitu MB RAMi sellel on vms), vaid see, mida seadused lubavad ja keelavad sellega teha.
  • Cory Doctorow, intervjuu: Juhan Raud, "Võimusuhted on tehnoloogia puhul kõige olulisem asi", Sirp, 03.05.2024