Köök

Marten van Cleve, "Köögistseen" (u 1565)

Tundmatu kunstnik, "Köögistseen" (Madalmaad, 17. saj esimene pool)

Anna Maria Punz, "Vaikelu köögitarvete, sibula ja nuikapsaga" (1754)

Jenny Legrand, "Köögi-interjöör" (1814)

Kaarel Liimand, "Köögis" (1934)

Tirzah Garwood (1908-1951), "Köögitäis kasse", s.d.

Proosa

• Ta [Oblomov] ammutas kujutlusest varemalt valminud, ammu visandatud pilte ning seepärast võis ta vaimustatult ja peatumatult rääkida: /---/

"Köögis käib sel ajal kibe töö… lumivalge põlle ja mütsiga kokk on vahetpidamata ametis: ühe kastruli paneb tulele, teise võtab ära, kord segab midagi, kord klopib tainast, kord viskab vett välja… noad aina täksivad… hakitakse maitserohelist peeneks… tehakse jäätist… Enne lõunat on mõnus kööki sisse astuda, mõnel kastrulil kaant kergitada ja nuusutada, vaadata, kuidas pirukaid rullitakse, koort klopitakse."

• Ivan Gontšarov, "Oblomov", II jagu, IV ptk, tlk A. H. Tammsaare

• Anisja töötas köögis ja aias, hoolitses kanade eest, pesi põrandaid ja pesu; ta ei suutnud üksi tööle vastu saada ja Agafja Matvejevna pidi tahes-tahtmata ise köögitööd tegema: tampida, sõeluda ja riivida oli tal nüüd vähe, sest vähe kulus ka kohvi, kaneeli ja mandleid; ning pitsidest oli ta unustanud mõeldagi. Nüüd lõikas ta enamasti sibulaid peeneks, riivis mäerõigast ja muid seda laadi maitseaineid. Ta näost paistis sügav nukrus.
  • Ivan Gontšarov, "Oblomov", IV jagu, V peatükk.

• [Sutt:] "...viimasel ajal on Eestis peeneks kombeks, et lapsed on köögis teenijatega ja koerad saalis härrastega. Ümbrus mõjub."
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" IV, 6. ptk

• Kui elasime Kaupmehe tänaval, siis puhastas ja pressis Ruut oma riideid ikka köögilaual. Ühel päeval helises uksekell. Noorevõitu naine seisis ukse taga, kaks paari pükse ja pintsak käsivarrel, ning palus need rätsepmeistril ära pressida ja puhastada. Vaatasin segaduses talle otsa ja vastasin:

"Teil on vist aadressiga eksitus, meie majaski ei ela rätsepat."

"Aga siin ju pressitakse ja puhastatakse ometi ülikondi, meie aknast on näha," käidi mulle peale.

Siis taipasin. Ruut pressis jälle parajasti köögis pükse. Kõigest jõust tõsiseks jäädes laususin:

"See rätsep korrastab ainult oma riideid."

• Mari Möldre, "Eesriie avaneb", 2. trükk, 2010, lk 352

• On seaduspärasus, et kodus, kus tuntakse ennast hästi, lõpetavad inimesed köögis.
  • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, 1997, lk 101

• Ta kartis, et ei mahu tikutopsi ära, läikivas köögis ärkab leelõuka atavism, viimaks kasvab karv selga ja Vändra metsas lastakse karu pähe maha. Grotesk on uue aja sisu, kainus on uue aja vorm, külm koht, sirge selg. Kaalust vaja maha võtta. Aga teistpidi: milleks, milleks?
  • Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

• Ma ei ole kunagi kohanud sõdurit, kes poleks teadnud, kus asub köök.
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 181

• Jeremy tahtis, et inimesed talle rohkem meeldiksid, kuid miskipärast ei saanud ta nendega kunagi läbi. Ta ei teadnud kunagi, mida peaks ütlema. Kui elu oleks pidu, siis ei oleks tema isegi mitte köögis. Ta kadestas inimesi, kes kööki jõudsid. Seal on kindlasti kastmejääke, mida süüa, ja pudel-paar odavat veini, mille keegi on kaasa toonud ja mis kõlbavad ilmselt täiesti juua, kui uppunud konid välja õngitseda. Selles köögis võib olla isegi tüdrukuid, kuigi Jeremy teadis, kus tuleb kujutlusvõimele piir panna.

Aga Jeremy ei saanud kunagi isegi kutset.

• Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 15

• Ma mõistan, miks peitub kokkamises nii palju hirme ja miks on köök sageli stressi, mitte lohutuse paik. Ma usun, et osaliselt on selles süüdi tänapäeva meisterkoka-kultus ja veelgi enam toidab seda hüsteeriline püüd täiuslikkuse poole, mis iseloomustab ajastut, milles me elame. Mina ei ole meisterkokk. Minus tekitab õudu, kui mind nõnda nimetatakse, ja ma hakkan täiesti siiralt vastu mulle ebaõigelt omistatud eksperdi rollile. Ma kordan veel kord ja jäängi kordama: kui me tõesti vajaksime enne kööki astumist eriettevalmistust ja eksperdioskusi, oleks inimkond juba kaua aega tagasi evolutsiooniredelilt pudenenud. (lk xvii)
• Me kõik unistame täiuslikust köögist, kuhu kõik asjad perfektselt ära mahuvad, tööpinnad hiilgavad puhtusest ja varustus on esmaklassiline. See on korraga avar ning õdus, kiideldes suure hulga ruumi ja valgusega, kuid kõige enam iseloomustab see meie ootust täiuslikule elule. Sellises köögis ei ole ma kunagi kokanud, veel vähem sellest kirjutanud. (lk xvii)
• Köögil tundub olevat dünaamika, mis tõmbab inimesi ligi. Osalt keskpunkt, osalt varjupaik, on see koht - mulle on alati nii tundunud -, kus inimesed räägivad vabamalt kui kusagil mujal. Võib-olla on see sellepärast nii, et kui sa kokkad, võid sa kuulata ja rääkida ilma, et pööraksid neile, kes ärakuulamist või rääkimist vajavad, liiga palju otsest tähelepanu. Mul on palju lihtsam teada saada, mis lapsele muret teeb, või siis lasta enesesse tõmbunud sõbral end tühjaks rääkida just köögis, sehkendades samal ajal porgandite hakkimise või supi segamisega. Viisis, kuidas inimene korraga kuulab ja samal ajal tegeleb mingi käsil oleva ülesandega, on teatud loomulikkus, mis tundub soodustavat rääkimist rohkem kui pühendunud ja ülipüüdlik tähelepanu, olgu viimane nii siiras kui tahes.

Ärge saage minust valesti aru: köök ei ole vaid varjupaik või mingi soe ja lohutav koobas. Selle ruumi dünaamika tuleneb osaliselt faktist, et rohkem kui ükski teine paik majas kutsub ja tervitab köök välisilma sisenemist. Tõenäoliselt ei too sa elutoa sohvale regulaarselt uusi [[padi|patju]9 ega riputa koridori igal nädalal uusi pilte, aga köögi olemus põhineb pideval täiendamisel ja jätkuval uuesti täitmisel. (lk xviii)

• Lisaks - ja et ajada asjad köögipindadel (otseses ja kaudses mõttes) pealtnäha veel segasemaks - püüan ma minimeerida oma köögis ka kappide hulka. Olles alustanud üsna väikestes (või lausa üliväikestes) köökides, on mul alati olnud tunne, et kapid muudavad ahistus- ja kitsustunde veel intensiivsemaks. On ilmselge, et on üsna võimatu päris ilma kappideta hakkama saada, aga - eriti väikeses köögis, ja parem ka suures - tuleks eelistada neid kappe, mis jäävad tööpindade alla. Ma ei ütle, et kõik peaks olema tühi ja lage: ükski köök, mida ma näinud olen, pole seda. Aga miks mitte kasutada tööpindade kohal hoopis avatud riiuleid? Ja siin räägib lohakas inimene: isegi keraamiliste nõude kaos näeb minu arvates parem välja kui rõhuv seinatäis kapiuksi. (lk 6)
• Minu köögis valitsev segadus ei ole taustaks mitte ainult sellele, kuidas ma kirjutan või kokkan, vaid ka — enam kui sobivalt - sellele raamatule endale. Muidugi tunnevad paljud lugejad ära potte-panne, klaase, kausse ja muud pudi-padi minu eelnevatest raamatutest ja nii see täpselt peabki olema. Tuttavlikkus on kodukoka jaoks mõnus keskkond, ja õigusega nii. (lk 474)
  • Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011

• Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega "Õnnelik lapsepõlv" — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega, siis oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses.
  • Leelo Tungal, "Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita" Looming 8/2016

Luule

Köögis seisab - ootab, ootab
meie armas emakeel...
Kulla härrad, prouad, preilid,
laske tuppa eesti keel.

Laske tema lausa saali,
paluge ta laudagi –
imelikud eesti saksad,
võtke mõistust vähegi!

• Anna Haava, "Köögis seisab..." [1900], rmt: "Laulan oma Eesti laulu" (1996), lk 50

Draama

• ARTUR: Pidage!

EDEK: Ma kuulen teid.

ARTUR: Köök on paremat kätt.

EDEK: Ei või olla!

ARTUR: Omas majas peaksin ma ikka teadma, kuspool köök asub!

EDEK: Praegusel ajal ei saa millegi peale kindel olla!

• Sławomir Mrożek, "Tango", ltk Aleksander Kurtna, LR 17/1967, lk 33