Kirjanik

Kirjanik on isik, kes kirjutab ilukirjandust ehk belletristikat. Ehkki teistes keeltes võidakse sarnaseid sõnu kasutada ka isikute kohta, kes kirjutavad tarbekirjandust, publitsistikat või muid tekste (nt inglise writer), ei kutsuta neid eesti keeles kirjanikeks. Neid hõlmab lähedase tähendusega termin "literaat", samuti vanapärane "kirjamees".

Berliinis Bebelplatzil 2006. aastal avatud skulptuur kirjanduse auks. Raamatuselgadel on suurte saksa kirjanike nimed.

Proosa

• Iga kirjaniku puhul eristagem inimest tema teostest.
  • Voltaire, "Filosoofiline sõnaraamat" (1764), märksõna "Luuletajad". Tõlkinud Herbert Stillverk. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk ??

• Kirjanikud, kes lihvivad oma töid, viil pihus, kõnelevad tavaelus vähe või kehvasti. Nad on liiga harjunud hästi rääkima, et rääkida kiiresti.
• Kirjanik peaks kogu selle ilu hulka, mis jõuab kohale ainult asjatundjatele, alati segama midagi sellist, millest lihtsamgi lugeja aru saaks.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, nr 36, 2004, lk 6

• Kirjanikud ja preestrid olid alguses üks ning alles hilisemad ajad on neid lahutanud. Tõeline kirjanik on aga alati jäänud preestriks, nii nagu tõeline preester on alati jäänud kirjanikuks. Ja kas ei peaks tulevik asjade endist seisu jälle taastama? (lk 17)
• Tõeline kirjanik on kõiketeadja; ta on tõepoolest omaette väike maailm. (lk 66)
  • Novalis. "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, nr 19, 2006

• Kirjanik peab olema oma raamatus nagu Jumal maailmas: kohal kõikjal ja nähtav eikusagil.
  • Gustave Flaubert kirjas Louise Colet'le, 9. detsember 1852. e k allika viide? vikitõlge?

• Ma ei taha olla üks neist kirjanikest, kes andestavad endale mõne rea luuletuse kui terviku pärast ja, vastupidi, terve luuletuse mõne rea pärast. Minu arvates ei ole heale kirjanikule ükski eeldus sama oluline kui võime öelda lahti omaenda mõtetest.
  • Alexander Pope, "The Works of Mr. Alexander Pope", eessõna (1717). e k allika viide? vikitõlge?

• Härrasmees tunneb tavaliselt inimesi, kuid mitte inimest. Kirjanikuga on asi vastupidi.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, nr 30, 2007, lk 31

• Kirjanik, kes kõneleb omaenda raamatutest, on peaaegu sama jube kui ema, kes jutustab oma lastest.
  • Benjamin Disraeli, kõne 19. novembril 1870 e k allika viide? vikitõlge?

• Kirjaniku õnn on omada ideed, mis suudab muutuda tundeks, ning tunnet, mis suudab muutuda ideeks.
  • Thomas Mann, "Surm Veneetsias", tlk Heli Mattisen, sari: Europeia, 51; Tallinn: Perioodika, 1998, lk ?

• Kirjanik, kaks asjaolu on sinu arengule tähtsad. Esiteks pead sa õigel ajal sekkuma niinimetatud kirjanduslikku ellu. Ja teiseks pead sa oskama õigel ajal tagasi tõmbuda niinimetatud kirjanduslikust elust.
  • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", Loomingu Raamatukogu, nr 39, 1971, lk 54

• Niisugune inimene istub kirjutuslaua taha ja kirjutab tervete kuude kaupa romaani. Ma ei saa aru. Kas ei oleks lihtsam minna raamatupoodi ja paari zloti eest endale mõni valmis asi osta?
  • Julian Tuwim, poola luuletaja e k allika viide? vikitõlge?

• Minusse suhtuti alati heatahtlikult kui perekonna "pika antenniga" liikmesse. Ema ja õde olid ebatavaliselt kiire reaktsiooniga, mina ei suutnud nendega kunagi sammu pidada. Ma olin ka kidakeelne. Mul oli alati raske oma mõtteid väljendada.

"Agatha on nii kohutavalt aeglane!" kurdeti alati. See oli täitsa tõsi, ma teadsin seda ja võtsin selle omaks. See ei teinud mulle muret ega kurvastanud mind. Olin leppinud sellega, et mina olin alati see aeglane. Ma olin juba üle kahekümne aasta vana, kui taipasin, et mu kodus oli püstitatud latt ebatavaliselt kõrgele, et tegelikult olin ma niisama kiire või kiiremgi, kui inimesed keskmiselt. Kidakeelseks jään ma alati. See on arvatavasti üks põhjusi, miks minust on saanud kirjanik. (lk 48)

• Suurim õnnistus kirjaniku töös on see, et teed seda omaette olles ja millal ise tahad. See võib sind vaevata, olla tülikas, põhjustada peavalu; sa võid peaaegu hulluks minna, püüdes sündmustikku soovikohaselt ja samal ajal mõistlikult paika panna; aga sa ei pea rahva ees seistes end lolliks tegema. (lk 169)
• Me kõik jääme nendekssamadeks inimesteks, kes me olime kolme-, kuue-, kümne- või kahekümneaastaselt. Kuue- või seitsmeaastaselt paistis meie iseloom vahest rohkem välja, sest siis teesklesime vähem, kuna kahekümneaastaselt püüame lasta end paista kellegi teisena, vastavalt hetkel valitsevale moele. Kui on moes olla vaimuinimene, siis saab sust vaimuinimene; kui tütarlapsed on kerglased ja tühised, siis oled sinagi kerglane ja tühine. Kuid aja möödudes muutub tüütuks säilitada seda iseloomu, mis sa endale leiutasid, ja seepärast libised tagasi omaenese isiksusse ja muutud iga päevaga üha enam iseenese samaseks. Ümbritsevaile inimestele on see vahel hämmastav, kuid asjaosalisele enesele on see suureks kergenduseks.

Ei tea, kas seesama maksab ka kirjutamise kohta? Kindlasti. Kui alles alustad kirjutamist, põed tavaliselt imetlust mõne kirjaniku vastu ja tahes-tahtmata jäljendad tema stiili. Tihti juhtub, et tema stiil ei sobi sulle ja seepärast kirjutad halvasti. Kuid aja jooksul hakkab imetlus sind vähem mõjustama. Sa imetled ikka veel teatud kirjanikke, võid isegi soovida, et oskaksid kirjutada niisama, nagu nemad, kuid tead väga hästi, et sa ei oska. Arvatavasti oled õppinud kirjanduslikku alandlikkust. Kui mina oskaksin kirjutada nii, nagu Elizabeth Bowen, Muriel Spark või Graham Greene, oleksin rõõmu pärast seitsmendas taevas, kuid tean, et ma ei oska ja mulle ei tule pähegi püüda neid jäljendada. Olen selgeks saanud, et olen mina ise ja võin teha vaid seda, mida ma oskan, ega saa teha seda, mida ma tahaksin teha. (lk 456-457)

• • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Tallinn: Sinisukk, 1996

• Mida autor oma vabal ajal tavatseb teha? Põhiliselt istuda ja mõelda, et peaks tööle hakkama. Seejuures leiutab ta ülimalt põhjendatud ettekäändeid, et seda hakkamist veel veidike edasi lükata, toetudes Gorki targale nõuandele: kui võid, ära kirjuta; tee seda siis, kui tõesti enam ei või.

[---]

Kuidas autorist sai kirjanik? Mäletamist mööda õppis autor lugema ja kirjutama nelja-aastaselt; lähemate sugulaste (isa, ema, tädid, onud) kinnituse järgi olevat tema kirjanduslik tegevus alanud viiendal sünnipäeval, mil ta olevat kirjutanud uuele tapeedile lause "Kes seda loeb on lol". Et autori poolt edasises elus kirjapandu kohta sageli sisuliselt sedasama on väidetud, kaldub autor arvama, et sugulastel on õigus. (Kümnes kõrvalehüpe)

• • Raimond Kaugver, "Disko", Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 168–169

• Kirjanik kirjutas punase, sinise ja rohelise tindiga. Pärast seisis ikka kõik must valgel.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 119

• Kui töötate pangas või juhite lennukit ja olete saavutanud teatud vilumuse, siis võite enam-vähem loota, et tulete omadega puhtalt välja. Kirjutamise puhul aga ei akumuleeru mitte vilumus, vaid kõhklused. Ning see on vaid teine nimi kunstiküpsuse jaoks.
  • Joseph Brodsky, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu, nr 27/28, 1991, lk 13

• Kirjanik kirjutab end ideede ajaloo, oma rahvuse ja oma ajastu vaimsele kaardile.
  • Milan Kundera, "Romaanikunst". Tõlkinud Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu, nr 11/12, 1998, lk 120

• Omaaegsed kirjanikud lõid kirjaniku tegelaskuju, tahtmatult muidugi, nüüd on see juba ajalooline tegelaskuju, keda saab matkida. Hiljuti suri üks vanema põlve kirjanik, järelehüüetes loeti üles tema teoseid, mida kindlasti keegi enam ammu lugenud pole. Nüüd surevad raamatud enne autoreid. Mitte autori, vaid teose surm. Autor elab, ja kuidas veel! Teoste arvel, varsti juba ilma teosteta! (lk 82)
• Head romaanikirjanikku, nagu üldse iga head töömeest, iseloomustab teatav tuimuseni ulatuv visadus. Mitte jätta, tulla ikka tagasi samade lugude, sama keskkonna, sama asja juurde. Seda asja ei saa sa valida ega muuta. Seda ei saa sa välja mõelda, võtta ega jätta. Sa kas tegeled sihikindlalt selle ühega või siis kujutled, et tegeled millegi uuega, aga langed tahtetult ikka sama ühe auku. Et mitte langeda, tuleb sinna ise ronida. Ikka ja jälle. (lk 195)
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". Tallinn: EKSA, 2017

• Kirjanike Liidus on vist juba mõni nelisada liiget. Viissada? Mitu neist on kirjanikud? Kolm või neli? No ütleme kümme, siis saab igaüks end hinges nende kümne hulka lugeda, sealhulgas ka ma ise, sest on tõesti päevi, ja neid tuleb aastas rohkem ette kui üks või kaks, kui minagi mõtlen endast kui kirjanikust. Aga mis see loeb? Sest kirjandus pole mitte see, mida kirjanikud kirjutavad, vaid see, mida lugejad loevad. Lõpuks nemad teevad kirjanduse. Ja lugejaid peab olema veel mitu tuhvi. Kõigepealt lai lugejaskond. Siis vahepealne, ütleme, haritud lugejaskond, ja siis veel eliit, väikesearvuline, aga ometi tooniandev. Kui üks tuhv ära kaob, on varsti kõik kadunud. Kui see ülemine enam tooni ei anna, lakkab kirjandus olemast, jäävad vaid juhuslikud raamatud, toodang.
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". Tallinn: EKSA, 2019, lk 124