Koer

Koer ehk kodukoer, lõunapoolses keelepruugis peni või pini, on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis familiaris), mille inimesed on kodustanud.

Piibel

Tõesti, elus koer on parem kui surnud lõvi.
- Koguja raamat 9:4

Proosa

Tihti saab inimesega hästi jutule, kui küsida talt tema koera nime.
- Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36/2004, lk 23

Ühel päeval, kui ta istus noore hertsogi kõrval, oli ta hing nii haige, et ta ohkas ise seda tähele panemata. Et tema tuju tõsta, käskis hertsog tuppa tuua oma lemmiklõbustuse, mis otsekui võluväega köitis kurbadel tundidel tema silmi ja südant. Hinnalise ja uhke purpurkangaga kaetud lauale pandi tema koer Petit-Crû. See oli imeline koer; üks haldjas Avalloni saarelt oli selle saatnud hertsogile armastuse märgiks. Mitte keegi ei oleks suutnud ka kõige osavamate sõnadega kirjeldada selle eripära ja ilu. Looma karv veikles nii imelistes toonides, et polnud võimalik öelda, mis värvi see on; tema kael näis olevat valgem kui lumi, tema turi oli rohelisem kui ristikheinaleht; üks külg oli sarlakpunane, teine safrankollane; tema kõht oli sinine nagu lasuriit ja selg roosa; aga pikemal vaatamisel hakkasid kõik värvid silme ees tantsima ja sulasid kokku kord valgeks ja roheliseks, kord kollaseks, siniseks ja punaseks, kord tumedateks, kord heledateks toonideks. Ta kaelas kuldketi otsas rippus kelluke, mis helises nii rõõmsalt, nii heledalt, nii õrnalt, et seda kuulates Tristani hing rahunes ja valu andis järele. Talle ei meenunud enam kuningannaga seotud mured, sest selline oli kellukese võluvõim: selle õrna, rõõmsat, selget helinat kuulates unustas süda kogu vaeva.
- Joseph Bédier, "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006, lk 128-129

Pole kahtlustki, et koer on truu. Ent kas tasub meil sellepärast temast veel eeskuju võtta? On ta ju truu inimesele ja mitte koerale.
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 19

"Siis ma tean, mida mina teeksin," sõnas Charlotte. "Jookseksin koolist ära – nagu mõni raamatukangelane, elaksin läbi mõned seiklused ja läheksin siis koju omaste juurde."

"Selles see asi seisabki," vastas Rupert. "Mul ei ole kuskile põgeneda. Minu omaksed on Indias. Seepärast peangi ma niisuguses vastikus koolis käima. Meelsamini oleksin koer kuudis – palju meelsamini."

"Oh, mina samuti," ütles Charlotte. "Ja üldse oleksin peaaegu meelsamini koer kui midagi muud. Nad on nii armsad. Loodan tõsiselt, et seal, kuhu me läheme, on koeri."

Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001, lk 12

"Vahi kultuurilise inimese silmaga, prill ees, ja ei näe õieti, kas koer või hunt, aga koer tunneb koera kohe. Olime kord hundijahil, mitte siin, sest siin pole midagi…"

"Jumala eest, mitte midagi," kiitis Voitinski kaasa ja matsutas suud, nagu katsudes, kas tõesti ei ole midagi.

"No siis — ajasime, ajasime, ajasime — seal ta ongi, tuleb otse minu pihta. Esiti lõi silmis nagu virvendama, sest ikkagi hunt, mõistate, aga siis surusin püssi palge ja, niipea kui võserikus välgatas — põmm! Pihta! Maas! Jooksen juurde ja kas võite arvata, mis oli?"

"Jänes," naeris Voitinski.

"Ei, vaid koer, oma koer. Tähendab, ei suutnud koera hundist eraldada, niisugune on kultuurilise inimese silm. Aga mis te arvate, kui koer oleks minu asemel seal seisnud, püss käes, ja kui mina oleksin võserikus roomanud, kas ta oleks tundnud, et see olen mina, mitte hunt. Või oleks ta ka minu maha põmmutanud, nagu mina koera?"

"Jumala eest, ei oleks," arvas Voitinski.

"Koer oleks mu kas või versta maa tagant tundnud."

"Jumala eest, versta maa tagant!" kinnitas Voitinski.

"Näete siis, milline vahe on kultuurilise inimese ja koera vahel," lõpetas Slopašev oma seletuse.

A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 10. peatükk

Kuu tõuseb ja liigub kiiremini, kui koerad ta peale hauguvad. (lk 15)
Mis koera kõige enam alandab - ka ta ise teab seda - on see, et ta kratsib oma pead tagumise käpaga. (lk 17)
Koerad kraabivad nii innukalt oma jalgu, nagu oleksid nad sisse võetud jalakraabitsa kasutamise mõttest. (lk 29)
Pühapäev on koer, kes jookseb kivi järele. (lk 32)
Koer heidab meie jalge ette maha, justkui valvaks ta juba meie kirstu. (lk 42)
Koerad otsivad innukalt oma peremeest eelmisest elust. (lk 43)
Õilis hing on see, kes saab aru, et koeral on janu, ja annab talle juua. (lk 44)
Kõige hullem suukorviga koera juures on see, et ta ei saa haigutada. (lk 47)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 1974/2

Korraga hakkas Muri õuel hirmsa kärinaga haukuma ja Kulla jooksis hirmunult aeda.

— Õie! Tule! Mustlased!

Nüüd oli Õie päris kohkunud. Mustlased! See oli kardetav ja halb rahvas! Varastasid mis aga kätte said, isegi siis, kui kõik pererahvas kodus oli. Mis siis veel nüüd, kui kaks last talus ainsaiks hingelisteks! Ei, seda ei tohtinud mustlased teada, et talu praegu nii inimlage oli.

— Kulla, ega sa ei öelnud neile, et meie üksi kodus oleme? küsis Õie ruttu.

— Ei, vastas Kulla, — ma ei rääkinudki nendega, jooksin kohe sinu juurde.

— Mine sina nüüd Kaljukesega mängima, küll mina räägin nendega, ütles Õie pealtnäha rahulikult, aga ise oli nii ärevil, et käed värisesid. Et mustlased seda ei märkaks, peitis ta käed selja taha.

Õuel seisis lohakalt riietatud mustlasnaine. Kaks väikest kasimata poissi hoidsid tal üks ühelt, teine teiselt poolt seelikusabast. Vana mustlane ise vahtis rinnuli üle värava õue ja kõpsutas aegajalt piitsavarrega vastu väravat. Hobust ja vankrit polnud näha, see oli vist eemale jäetud. Muri oli koledasti ärritatud. Nagu iga korralik koer vihkas ta niikuinii igasuguseid pambumehi ja nüüd veel mustlased, kellele kõik maailma koerad hullumoodi viha kannavad! Sellepärast siis Muri ka ragistas mis hääl võttis. (lk 40)

— Tere! Mida te tahate? küsis ta julgelt, sest Muri kange sõjakus andis tüdrukulegi hoogu. — Mis te kolate ringi tööpäeval ja hirmutate lapsi!

— Pai ilus preilike, meelitas mustlasnaine libedalt, — ega mina ei hirmuta, see koer käratseb. Laps kartis ju koera. Ega siis mina midagi... ja mustlane tahtis uuesti lähemale astuda.

— Ei teil ole siin midagi tegemist, minge aga kohe minema! ütles Õie valjusti ja astus koos vihase Muriga mustlasnaise poole.

— Oi — oi — oi, preilike, ära koera kallale lase! kohkus mustlane ja ta mõlemad pigipäised poisid kadusid kähku teiselepoole väravat.

— Kui teie kohe ära ei lähe, ässitan teile koera peale! hüüdis Õie heleda häälega ja lõi sõjakalt käed puusa. (lk 43)

Muri oli toa tagant, põllukraavi kaldalt siili leidnud ja haukus selle ümber kui pöörane. Ott ja Ants jooksid siili päästma.

Kraavi kaldal kasvas paju, millel olid hallid, pehmed, nagu villased lehed. Läinud suvel oli pajupõõsas lepalinnu pesa olnud. Praegu oli pajujuurtel suur pruunikashall siil enda kerra tõmmanud. Ta sarnanes väga ema nõelapadjaga. Muri kargles siili ümber ja haukus kilades. Igakord, kui ta usaldas siili ninaga puudutada, kargas nõelakera popsudes koerale valusasti vastu nina. Sellest läks Muri aina vihasemaks ja haukumine ikka suuremaks. Kui Ants ja Ott sinna jõudsid, oli Muri nina juba verinegi.

Koer vaatas kaebavalt poistele otsa ja kui ta rääkida oleks saanud, siis oleks ta öelnud:— Näete, noh, näete nüüd ometi, mis ta teeb! Kui mu koerauhkus ja koeraau lubaksid, ma jätaksin ta siia paika, aga üks korralik koer ei tohi kunagi kergesti taganeda.

Ja haukus ning kargles edasi, sellest hoolimata, et poisid püüdsid teda eemale meelitada.

Siis kostis aga maja poolt nagu vankrimürinat ja võõrast häält.

Muri kuulatas. Ta kõhkles veidi aega oma koerakohuse ja siilivihkamise vahel. Kuid ta oli tubli koer ja kohusetunne võitis — haukudes tormas ta maja poole, et võõra hääle omanikku eemale peletada. (lk 51–52)

Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944

Tupsi silmad ja nina läksid omavahel riidu.

Silmad ütlesid: "Siin pole mitte kedagi!"

Nina aga ütles: "On küll!"

Ja nüüd ei mõistnud Tups muud teha, kui sõbralikult saba liputada ja samal ajal hoiatavalt lõriseda. (lk 13)

"Koeral peab pilet olema," ütles onu. "Ka siis, kui ta sõidab oma peremehega. Minu teada koerad üksi trammis ei sõidagi. Või oled sa näinud trammi, milles sõidaksid ainult koerad?"

Ei, seda Mati küll polnud. Aga ta kujutles, kui vahva selline tramm oleks — koeri täis ja kõik istuvad pinkidel ja vahivad aknast välja ja koer-trammijuht teatab haukudes järgmist peatust! (lk 14)

"Kallis laps!" ütles vana heasüdamlik valvuritädi. "Koeraga raamatukogusse ei tulda! Siin on vaikuse riik! Siin on raamatute riik!" (lk 30–31)
"Jänesesõit oli ju üsnagi lõbus," jätkas peenike kare hääl.

"Joosta jänesed oskavad. Kuid isa ja ema otsimisel pole neist küll mitte mingit kasu. Siin läheb ühte tublit koeranina tarvis."

"See on Tups!" taipas Mati. "Tups räägib! Ma ei teadnudki, et Tups oskab rääkida!"

"Muidugi oskan!" kinnitas kutsikas.

"Sa pole ju kunagi varem rääkinud!" imestas Mati.

"Varem polnud selleks mingit vajadust," lausus Tups ja hüppas põrandale. (lk 31)

Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979

Kui Sammalhabe küla vahele jõudis, hakkasid koerad tema peale haukuma. Nii mõnigi neist tormas oma õueväravast välja, lõrises kurjakuulutavalt ja ajas kihvad irevile, õnneks aga tundis Sammalhabe külakoerte hingeelu üsnagi hästi. Ta teadis suurepäraselt, et kõige targem on koertele üldse mitte mingisugust tähelepanu pöörata – kui sa koerast välja ei tee, lõpetab see peagi igasuguse haukumise. Nõnda jätkaski Sammalhabe oma teed ega vaadanud koerte poolegi. Et rahulikuks jääda ja mõtteid koerte juurest eemale juhtida, pomises ta vaid tasakesi omaette: "Ma tahan sünnipäevakringlit, ma tahan sünnipäevakringilt..."

Sammalhabeme tasakaalukas käitumine avaldas varsti koerte peale mõju. Nad lõid silmanähtavalt oma koeravägevuses kõhklema, kaotasid endasse usu ja sattusid segadusse. Nende haukumine muutus üha kõhklevamaks ja harvemaks, kuni vaikis hoopis. Ning lõpuks tegid nad näo, nagu oleks Sammalhabe lihtsalt mingi ebahuvitav loodusnähtus, mis vähemalt koertele üldsegi mitte korda ei lähe.

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 106

Leidub koeri, keda nähes meenub tahes-tahtmata, et hoolimata tuhandete aastate pikkusest inimese suunatud evolutsioonist on iga koer hundist vaid kahe saamata jäänud kõhutäie kaugusel. Nad tulevad ise inimese juurde, need koerad, sihikindlalt, just nagu lihaks saanud elajalikkus, kollased hambad kilgendamas, levitades oma haisvat hingeõhku, kusjuures eemal sädistavad nende omanikud: "Ta on tegelikult üks igavene lontu, lükake ta lihtsalt eemale, kui ta tüütuks muutub," ja nende silmade rohelises sügavikus võbelevad pleistotseeni punased lõkketuled...
Terry Pratchett, Neil Gaiman, "Head ended", tlk Tiina Randus, 2020, lk 76

Kui ma räägin issile koerast, siis ütleb ta nii:

"Koerad ajavad karva."

"Koerad närivad kingad puruks."

"Nad kasutavad iga võimalust, et jalga lasta."

"Nad ilastavad ja kerjavad söögilauast toitu."

"Nad hauguvad ja niutsuvad, kui nad terveks päevaks üksi koju jätta."

"Nad uluvad öösel magamistoa ukse taga, kui tahavad sinu voodis magada, aga see on keelatud."

"Nendega peab mitu korda päevas väljas käima, või muidu hakkavad nad pissima vaipade ja diivanite peale. Ja seda ma sulle ütlen, et pole midagi hirmsamat, kui koerapissi järele haisev vaip!"

Kristiina Kass, "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 21-22

Koeratüüpide paljususega alustasid juba roomlased. Meieni jõudsid erinevat tüüpi koerad pigem keskajal. Siis olid juba sülekoerad ja suured jahikoerad, kelle puhul võiks mõelda, et nad olid lemmikloomad. Kes oli lemmikloom, kes tööloom, eks see on jälle arutamise küsimus.
Teisest küljest, mainisin küll hammasripatseid kiviaegsetes matustes, aga vahel on inimestele kaasa pandud ka terveid loomi. Näiteks Skandinaavias ja Leedus on inimestele kaasa pandud hobuseid ja koeri. Eestiski on matusepaikadest nende kahe looma skeletiosi leitud. Selliste juhtumite üle saab arutleda, milline maailmapilt seal taga oli. Kas inimene vajas hobust oma teispoolses elus tööloomana? Oli see staatuse sümbol? Või miskit muud?
- Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022

Luule

Välja serval, kus rukis kord õitses
ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,
hommikul emakoer sünnitas seitse
valkja karvaga kutsikat.
/---/
Õhtul, kui õrrele läinud kanad,
ladus kutsikad kotti ja viis
kaenlas minema peremees vana.
Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua
püüdis joosta nii ruttu kui sai,
ja ta pilgu ees värises kaua
lahvavee lõhandik lõpmata lai.
/---/
Just nagu siis, kui leiva pähe
antakse kivi — kesk hangesid
koera silmadest kuldsed tähed
lumme hääletult langesid.

Sergei Jessenin, "Laul koerast", tlk Artur Alliksaar, rmt: S. Jessenin, "Luuletused" (1970), lk 32–33

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi...
Ei olnud neid vaja kellelgi –
nad ära uputati.

Ja vana koer, kui ennegi, sõi,
kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba.

Juhan Liiv, "Koer" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 122

Draama

[Macbeth:] Nimekirjas
te seisate kui mehed. Nii ka hurdad
ja hagijad ja krantsid, voostrid, puudlid
ja mopsirakatsid kõik koera nime
koos kannavad. Ent väärtuste register
teeb vahet kiire, laisa, nõtke
ja valvuri ja linnukoera vahel
talente mööda, mida lahke loodus
on neisse kätkenud, ning igaüks
sest oma jao saab lisaks arvele,
mis loeb neid võrdseiks. Nõnda mehed ka.
- William Shakespeare, "Macbeth", III vaatus, 1. stseen

Allikata

Uks on midagi, millest koer pidevalt valel pool seisab.
- Ogden Nash

Vanasõnad

Arg koer hoiab nahka.
Arg koer nahka ei müü.
Arg koer, terve nahk.
Hunt unustab, koer unustab, mees mäletab.
Julge koer müüb vahel naha.
Kass ja koer ei lepi iial kokku.
Kassi keeles 8 tõugu surmarohtu, koera keelel 9 tõugu ohtu.
Kaua seisab koera kaelas vorst ehk narril hea asi.
Kiida koerale lihasööki!
Koerad aga – kolkida.
Lobasuul koera suu, jänese süda.
Magaja koer ei taba varast.
Magaja silmi ja koera hambaid ei või uskuda.
Magajal koeral suur pea, jooksjal koeral lai selg.
Maja ilma meheta kui õu ilma koerata.
Näljane koer (täi, kirp) hammustab valusasti.
Oma kodu koeradki tunnevad.
Saks saadab koera, koer ajab saba, saba ajab sabaotsa, ots ütleb: karvad, karake ise!
Suvel hauguvad suured koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
Sõna siit, teine säält, kolmas koera hänna alt.
Sööb koer paljugi, elab vähemaga ka.
Teine koer tunneb teist.
Vana koer valet ei haugu.
Üks räägib aita, teine aida auku, üks räägib koera, teine koera hända.
Ükskord petad koera luuga, teine kord ei peta lihagagi.
Ära katsu koera karvust, vaid hambust!
Ära poo vana koera enne üles, kui noor hakkab haukuma!
Ära sööda siis enam koera, kui hunt õues (karjas)!
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

Miguel de Cervantes Saavedra. "Koerte kõnelus". Tõlkinud Aita Kurfeldt. Tallinn: Eesti Raamat 1971
Mihhail Bulgakov. "Koera süda". Tõlkinud Maiga Varik. Tallinn: Perioodika 1988
Franz Kafka, "Ühe koera uuringud". Rmt: "Hiina müüri ehitamisel". Tallinn: Varrak, 2002
Juhan Liiv, "Krantsi ja Tuksi kirjad". Juhan Liivi kogutud teosed V–VI. Tartu: Noor-Eesti, 1935