Proosa

muuda
  • Hiljuti sõlmisin Dora Grombiga lepingu stsenaariumi kavandi kirjutamiseks. See peaks olema komöödia. Dora Gromb unistab komöödiast, Kinematograafiakomitees unistavad kõik komöödiast, poolakad keelduvad massiliselt minemast kinno vaatama ametlikke melodraamasid. Aga komöödiat teha ei ole niisama lihtne. Kuidas kirjutada midagi mille üle inimesed võiksid naerda, aga samal ajal tunneksid vajadust võidelda rahu eest ja tõsta tööviljakust, viha imperialismi vastu ja armastust poliitbüroo vastu? Ja nende kahe viimase puhul mitte vastupidi? Kirjutasin siis Dorale leebe asjakese tudengitest, kes ehitavad ühiselamut, kuidas see neil välja tuleb ja ei tule ka, kuidas nad armastavad ja naeravad. Dora luges selle läbi, kutsus mind vestlusele ja lausus paljude põlvkondade kaupmeeste melanhoolse küpsusega: "Pan Tyrmand, kui ma oleksin nüüd teiega Pariisis ja ajaksin teiega eraviisiliselt äri ja te tooksite mulle selle kauba, siis ma ütleksin teile, et ostan selle ära. Aga me ei ole Pariisis, mina ei ole privaatprodutsent, üksnes Kinematograafiakomitee ametnik ja ütlen teile: see ei ole see. Mida te sellega öelda tahate? Mis sellest järeldub? Et inimesed hakkavad naerma?" Ma vastasin: "Ei midagi enamat, aga kui hakkavad naerma, siis tekib võimalus." "Milline võimalus?" "Et tunnevad sümpaatiat sotsialismiehitaja vastu. Ja seda te ju tahate." Dora lausus murelikuna: "Jah, aga seda on ikka vähe..."




Kirjandus

muuda
  NODES