Mootorratas

Proosa

Mootorratas - see on hull kits.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 17

Kui ma kätt hõõrusin, sest Quimet oli mulle haiget teinud, küsis tema, kas ma seda ja teist asja ikka mäletan, ja et varsti ta ostab mootorratta, sest seda läheb meil hädasti tarvis, ja et kui me juba abielus oleme, sõidame kogu maa risti-põiki läbi, mina tagaistmel. Ta küsis, kas ma olen kunagi sõitnud mõne poisi mootorratta tagaistmel ja mina vastasin, et kordagi ei ole, et minu meelest on see väga ohtlik, mispeale ta nägu lõi särama kui päike, ja ta ütles: ole nüüd.
- Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 16

Seal tuligi kaks mootorratturit ülemäärase kiiruse ja käraga endale tähelepanu tõmmates, aga ise oma mustas nahkses rüüs ja maski meenutavate prillide varjus sellest armetust maailmast soliidselt eraldatud nagu kunagi keskaegsed rüütlid.
- Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 7

"Ma kolin minema ja ehitan endale metsa äärde onni!" hüüdis vanaisa ja ronis rattale.

"Papikene, mõtle ikka veel järele," astus vanaema lähemale. "Talve tulles hakkab sul seal ju kole külm ja kuidas sa seal niiviisi üksi oled. Kes sulle süüa keedab ja ..." Vanaema murdis käsi.

Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. "Sina mind ju enam ei taha."

"Tobu," sosistas vanaema ja kallistas meest. "Sa oled mulle kõige kallim! Ma ei saa lihtsalt nii, kui sa igal nädalal motikaga mu porgandipeenrasse kütad." Vanaisa noogutas, pea vanaema õlal, ja nuuskas ta varrukasse. "Ma enam ei tee," sosistas ta.

Kairi Look, "Piia Präänik kolib sisse", 2015, lk 61

Luule

Vastu päikest maailm särab —
järv on lausa sulanikkel.
Üle selle hõbevälja
sõidab põrnikas kui tsikkel.

Heljo Mänd, "Hommik", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 19