Post

Leila T. Bauman, "Ameerika Ühendriikide postilaev" (19. saj teine pool)

Hélène Vonoven, "Metallkera, mida kasutati 1870.-1871. aastail saadetiste transpordiks vett mööda" (1872)

Proosa

• Kord kolme kuu järel saatis mrs. Bessie Chitali või Warieda kirjadega Nuniewarrasse ja nad võtsid sealt kaasa Wytaliba posti.

Neil päevil, kui saadikuid tagasi oodati, valvas Coonardoo teed üle lagendike ja tema silmad olid rahutud nagu hirmunud linnud.

"Tulevad!" karjus ta siis ja jooksis neile vastu, et kotti kirjadega sisse tuua. Karrara postkontori ülem oli kotid pitseerinud ja Coonardoo pidas neid punaseid märke talismanideks, mis pidid kaitsma Hugh' kirju üleujutuste, keeristormide ja pahade vaimude eest nende pikal teekonnal üle mägede ja lagendike.

• K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 19

• Pisitasa ja järk-järgult tungis "uus aeg" meie väiksesse järveäärsesse linna. Postkontori esimene naissoost ülem oli sensatsiooniks. Enamikul klientidest oli tunne, et selles jaoskonnas postitatud kirjad ei jõua iialgi pärale, ning tähtsaid tähitud kirju ei usaldatud hoopiski lahke priske preili kätte. Arvan, et mitmed vanad daamid, kes elasid villades ja kandsid ka kodus päev läbi kindaid, et käsi hoida, pidasid naisterahva viibimist kassaluugi taga ebasündsaks ning ausat postiametnikku hukkaläinud hingeks.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 7

• Too mees oli tulnud küsima tähitud kirja kohta, mille ta oli saatnud oma perekonnale Nigeeriasse. Mis ma pean tegema, päris ta põhjendatult, nad ei ole mu kirja kätte saanud. Kust te teate, küsis naine. Sest nad ei ole mulle vastanud, ja see oli tähtis kiri. Nii, ütles naine, te ei saa seda enne väita, kuni ma saan neilt, kellele te kirja saatsite, kirjaliku teate, et nad ei ole teie kirja kätte saanud. Aga kuidas ma saan neilt selle kirjaliku kinnituse, et nad ei saa mu kirju kätte, kui nad ei saa mu kirju kätte? küsis mees. See on teie mure, vastas postiametnik.
  • Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 114

• Saarikoski vabadus tähendas ka seda, et keegi teine tema asju korraldas. Iial ei maksnud ta ühtki arvet. Ta kinnitas, et kiskunud nooremast peast kõik arve moodi kirjad kohe puruks ja visanud prügikorvi. Ka mina pidin veel meie posti kaitsma, et ta ei hävitaks kahtlase välimusega saadetisi. Vahel sain alles kirjalikust meeldetuletusest teada, mis arved olid tulnud ja maksmata jäänud.
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 170