Rembrandt

Rembrandt Harmenszoon van Rijn (15. juuli 1606 Leiden – 4. oktoober 1669 Amsterdam) oli üks Euroopa tuntumaid maalikunstnikke ja Hollandi maalikunsti kuulsaim esindaja.

Tema kohta

Proosa

Et olla erandlik, pidi maalikunstnik, kelle nägemisviisi oli vorminud traditsioon ja kes oli tõenäoliselt kuueteistaastasest saadik kellegi õpipoisina tegutsenud, oma nägemuse tõeliselt ära tundma ning eristama selle seejärel tavapärasest kasutusviisist. Ta pidi üksipäini seadma kahtluse alla norme, mille raames ta oli välja kujunenud. Ta pidi nägema end kunstnikuna moel, mis eitas senist kunstnikupilku. See tähendab, et ta pidi kujutlema end tegemas midagi, mida keegi varem ette ei näinud. Milliseid pingutusi see nõudis, saame aimu kaht Rembrandti autoportreed vaadates.

Esimene on maalitud aastal 1634, mil ta oli kahekümne kaheksa aastane; teine kolmkümmend aastat hiljem. Kuid nende erinevus seisneb milleski hoopis muus kui tõsiasjas, et aeg on nii kunstniku välimust kui ka karakterit muutnud.

Esimesel maalil on eriline koht Rembrandti "eluloofilmis", kui võime nii öelda. Ta maalis selle oma abielu esimesel aastal. Ta esitleb seal Saskiat, oma kaasat. Kuus aastat hiljem on Saskia surnud. Seda maali kirjeldatakse sageli kunstniku nii-öelda õnneliku perioodi kokkuvõttena. Samas, kui vaadata seda sentimentaalsuseta, on näha, et õnn on siin ühtaegu nii formaalne kui ka läbitunnetamata. Rembrandt kasutab siin traditsioonilisi meetodeid traditsioonilistel eesmärkidel. Tema kunstnikukäekiri on küll hakanud välja kujunema, kuid see pole enamat kui traditsioonilist rolli mängiva uue esitaja stiil. Maal tervikuna jääbselle tarbeks poseerinute (siinsel juhul Rembrandti enese) hea õnne, prestiiži ja jõukuse kuulutuseks. Ja nagu sellised kuulutused ikka, on see hingetu.

Hilisemas maalis on ta traditsioonile vastu astunud. Ta on selle maalikeele jõuga enese omaks teinud. Ta on vana mees. Talle on jäänud vaid eksistentsi küsimus, eksistents kui küsimus. Ning maalikunstnik temas - kes on nii enamat kui vähemat kui üks vana mees - on leidnud viisi väljendada just täpselt seda, kasutades meediumi, mis on traditsiooniliselt selliseid küsimusi välistanud.

John Berger, "Nägemise viisid", tlk Ingrid Ruudi, 2019, lk 110-112

Kadrioru lossi avamise järgselt vilksatas meedias arvamusi, et väljapanek on keskpärane. Seda võis kuulda ka mõne kunstiteadlase suust. Pressikonverentsil küll selgitati ajakirjanikele olusid, milles kujunes väliskunsti kollektsioon, eeskätt piiratud materiaalseid võimalusi, samuti suuri kaotusi sõja ajal. Siiski ei näi inimesed mõistvat, et kuigi miniatuurne Rembrandti pildike suuruses 10,8 x 7 cm ei ole alati maksnud ligemale nelikümmend miljonit Eesti krooni, on selliste kuulsuste hind olnud Eesti Kunstimuuseumile alati kättesaamatu.

Ja on's see nii tähtis – just neid omada? Peale Rembrandti-suguste meistrite on olnud tohutult väga häid kunstnikke, kes pole sageli mahtunud mitte üksnes lühikeste kunstiajalugude, vaid ka mitmeköiteliste raamatute, koguni mitmeköiteliste leksikonide kaante vahele. Paljugi oleneb ju kirjutajate maitsest ja spetsialiseerumisest, ühe või teise koolkonna, ajajärgu või kunstniku uurimise hetketasemest.

Mai Levin, "Mis on šedööver?" Kunst.ee, 1/2000

Teine Vuokko lemmik oli Rembrandti tume ja intiimne autoportree, mis lasi läbi ainult vaikset valgust. See kujutas keskealist kunstnikku, kes teadis mida ta on korda saatnud ja mida ta kunagi enam korda ei saada. See näitas just seda hetke, kui Rembrandt taipas, et mitte ükski saavutus, mitte ükski auavaldus, mitte mingisugune edu ei too jäävat rahu; otsekui märkamatu haripunkt, mille järel uks oli jäetud lahti tema enese surmale. Ent pintsel püsis tal siiski veel käes ja sellest kavatses ta kuni viimase hetkeni kinni hoida.

Vuokko istus mu kõrvale plüüsiga kaetud pingile ja me silmitsesime pilti üheskoos. Ta ütles, et ehkki Rembrandti ilme liigutab teda, siis õigupoolest rohkem liigutab teda maali öine üksindus, mõte maalist siis, kui muuseum suletakse. Kui Rembrandti ümbritseb vaikus ja mitte keegi ei vaata.

Joel Haahtela, "Adele'i küsimus", tlk Kai Aareleid, 2020, lk 95-96

Luule

...
Rembrandt, kehv laatsaret, täis oigamist ja ina,
mille ehteks on vaid üksainus krutsifiks,
kus palvehalinast levib pühkmete vina,
kuhu talvine kiir toob valgust sekundiks
...

Charles Baudelaire, "Majakad". Tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: Charles Baudelaire, "Kurja lilled", LR 35-36/1967, lk 15