Ropendamine on keeleline väljenduslaad, mis riivab jämedalt sündsustunnet, tavaliselt eelkõige üldlevinud seksuaalmoraali seisukohast.

Luule

muuda

Sel sõnal on kodune kõla
Tal saba ja sarved ja pää
Ütled kurat ja sirguvad õlad
Ja tuju on korraga hää

Proosa

muuda
  • "Mis sel vaesel inimesel kangusest kasu," arvas aga naine nutuselt. "Sa katsu parem nüüd oma äkilist meelt muuta ja keelt rohkem hammaste taga hoida... kas või lapse pärast, Kitsel-Liis kõneles, et vallavanem olla ütelnud, et see Tuisk-rätsep on ju puhas timukraat..."
"Ah tõega?" küsis rätsep väga erksal häälel ja tema silmad hakkasid suurest heameelest läikima. "Ah et mina ka timukraat nagu teisedki..."
Naine vaatas meest väga pahase pilguga.
"Sa nagu uhkegi veel... niisuguse kropi sõna peale."
Aga rätsep naeris üle hulga-hulga aja valjult ja rõõmsalt, et tuba kohe vastu kajas:
"Olen jah, olen küll! Ja minu latsest kasvab ka timukraat, kui tal elu ja tervist on..." (lk 23)


  • Härjad olid harjunud, et neid aetakse ropu sõimuga, ent ma ei saanud ikka veel neid sõnu üle oma huulte, nii ajasin ma neid tuu­ridega valsi komandosõnadega: "Vôtre tour, messieurs!" lõuga­sin ja vibutasin vitsa.
    • Rutt Eliaser, "Üheksa ametit... Mälestusi Siberimaalt", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1986, lk 35


  • Ma käisin mööda telefoniliini, mis oli kuskil killuga pihta saanud, vedasin end läbi selle mulla-, vee- ja jääpudru ning sattusin tiheda kontsentreeritud tule alla. Ei mäleta, missuguste sõnadega ma väljendasin oma tundeid, kuid võib ette kujutada, et see oli too sõnavara, mida lingvistid vahel nimetavad ekspressiivseks. Tuli heita porisse mingi juurika peale. Ümberringi potsatasid maha killud ja muda.


  • ... kõiki raudrüüsid oli nõiutud laulma jõululaule iga kord, kui keegi neist möödus. See oli tõesti juba midagi, kui kuulsid tühja kiivrit, mis teadis ainult pooli sõnu, laulmas "Kõik usklikud, tulge". Majahoidja Filch pidi mitu korda Peevesi raudrüüde seest välja tõmbama, sest Peeves oli end sinna peitnud ning täitnud lauludes tekkivad pausid omaenda leiutatud sõnadega, mis kõik olid väga ropud.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tulepeeker". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak 2000, lk 340


  • Eestis elavad venelased on pettunud, sest eestlased ropendavad kahetsusväärselt palju. Ebatsensuurseid väljendeid leiab omavahelisest vestlusest ja paraku ka ajakirjandusest. Meelehärmi ning nõutust tekitavad sellised sõnad nagu «pohhui», «pohhuist» ja «pohhuism».



  • Kehalisus ja seksuaalsus olid niisiis mustas vodevillibluusis sagedased teemad. Mistõttu pole ka üllatav, et suurem osa neist lauludest on enneolematult ropud, kuigi asjasse mittepühendatud kuulaja ei pruugi seda tähelegi panna, sest pea üheski laulus ei ole mitte ühtegi roppu sõna, mitte ühtegi vulgarismi, mistõttu võiski telgi-show'dele rahumeeli kaasa võtta nii lapsed kui ka vanavanemad. Need tekstid on täis analoogiaid, vihjeid, kavalaid metafoore ja tihtipeale peab lihtsalt eeldama, et lugu on väga ropp juba seepärast, et kuulub vodevillibluusi kaanonisse. Üks näiteid võiks olla "Crazy 'Bout My Lollipop" ("Ma olen oma pulgakommi järele hull") Ada Browni esituses: "Eile õhtul sõin ma midagi magusat, see tegi mulle nii hea enesetunde, ma olen oma pulgakommi järgi hull, magusaim komm poes, papa andis selle mulle, ma olen oma pulgakommi järele hull." Samahästi võiks seda laulu kuulata ka lastelauluna, kuid kuna selle ümber seisavad sarnased lood, mida on laulnud teised vodevillilauljad ja mida on saja aasta jooksul tõlgendatud kui väga roppe, on keeruline peast raputada pulgakommi seost peenisega.
  NODES