Stereotüüp

Stereotüüp on üldistatud püsiv mulje mingist nähtusest, mis tavaliselt ei vastab kuigi hästi tegelikkusele, on lihtsustatud ja moonutatud. Eelkõige nimetatakse stereotüübiks on hindava iseloomuga, hoiakulisi ja intensiivseid üldistusi mingi inimgrupi omaduste ja käitumiste kohta. Psühholoogiliselt aitavad stereotüübid valida sobivat käitumist, kui mingi nähtuse kohta on vähe infot. Sellest tingituna kehtib ka vastupidine: mida vähem on mingi grupi või olukorra kohta infot, seda rohkem on nende kohta tundeid, oletusi ja eelarvamusi, seda tõenäolisemalt hinnatakse grupi liikmeid stereotüübist lähtuvalt. Samas toetavad stereotüübid põhiliselt negatiivset suhtumist ning on seetõttu sageli irratsionaalsed, ebaadekvaatsed ja ebaõiglased. Tihti kajastavad stereotüüpe anekdoodid jm lühifolkloor.

Proosa

• Selles müstilises mõõtmes, kus keha kohtub hingega, sünnib Stereotüüp ning seal ongi Tema olemus. Ta on rohkem keha kui hing, rohkem hing kui meel. Temale kuulub kõik, mis on kaunis, isegi sõna "ilus" iseenesest. Kõik, mis on maailmas olemas, eksisteerib vaid Tema kaunistamiseks.
• Stereotüübiks on Igavene Naiselikkus. Ta on Seksuaalne Objekt, mida otsivad kõik mehed ja naised. Ta pole kummastki soost, kuna Temal endal pole üldse sugu. Tema väärtusi tõestavad selgelt need tunded, mida Ta teistes äratab. Kõik, millele Ta peab kaasa aitama, on Tema olemasolu. Ta ei pea kuskile jõudma, kuna Tema ongi auhind saavutuste eest. Ta ei pea kunagi andma positiivseid tõendeid oma moraalse palge kohta, kuna selle väärtuslikkust eeldatakse Tema armsusest ja passiivsusest. Kui Tema juurest kunagi leitaks mõni mees, kel pole selleks õigust, ei karistataks mitte Teda, kuna Tema on moraalselt neutraalne. Asi on lihtsalt mehelikus võistluses. Süütult võib Ta mehi hullumise ja sõjani viia. Mida enam muresid Ta suudab põhjustada, seda enam Tema aktsiad tõusevad. Keegi ei taha tüdrukut, kelle ilust ei saa aru keegi teine peale mehe enda. Ja nii tervitavadki mehed stereotüüpi, kuna see suunab nende maitse kuskile üldiselt tunnustatud väärtuste piirkonda. Kuigi nad võivad protesteerida, sest mõned selle aspektid ei vasta nende fetišitele. Enamik fetišeid muidugi mahub stereotüübi variatiivsuspiirkonda. Jalgu hindav mees järgneb miniseelikutele, rindu ihaldav mees saab julgustust läbipaistvaist pluusidest ja avaratest kaelustest, kuigi mees, kellele meeldivad paksud naised, võib tunda end sunnituna neid salaja nautima. Stereotüübi variatiivsusele on seatud valjud piirid, kuna miski ei tohi takistada Tema funktsioneerimist seksiobjektina. Tema võib kanda nahka, niikaua kui ta tegelikult ei oska mootorrattaga ringi käia; Ta võib ka kummi kanda, kuid see ei tohi viidata Tema suurepärastele sukelduja- või veesuusatajaoskustele. Kui Ta kannab atleetsportlase riideid, siis ainult eesmärgiga rõhutada oma mitte-atleetlikkust. Ta võib istuda pehme ja voolujoonelisena kaksiratsa hobusel, kuid ta ei tohi hüppe ajal lömitada hobuse kaela kohale.
  • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)

• Eks andaluuslasi peetakse kastiillastest (Hispaania keskse ajaloolise maakonna Kastiilia elanikest) muretumateks, rõõmsamateks ja idamaiselt fantaasiarikkamateks. Hoolimata kauaaegsest araabia (mauri) kultuuri mõjust, on nad siiski jäänud eelkõige sarmikateks hispaanlasteks. Ilust lugu pidavaid andaluuslasi saadavad lilled ja laulud. Omakorda erinevad üksteisest mägedes ja madalamal alal elavad andaluuslased: kõrgmaa elanikud on väiksema jutuga ja tõsisemad, peavad rohkem kinni vanadest kommetest ning on sama külalislahked kui araablased; madalandaluuslased olevat kõige muretumad ja heatahtlikumad hispaanlased, sealjuures terased, viisakad ja nobedad, kuigi ei armasta kehalist ja vaimset pingutust. Just nemad olevat need, kes peavad kõige rohkem lugu härjavõitlusest, pidudest ja olengutest veini, mängu ja tantsuga. (lk 251)
  • Ott Kurs, "Hispaania Troopikarannikul", Eesti Loodus 6/1999, lk 250-251

• Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline sildistamine lõppeda siiani surmaga.
• Stereotüüpselt peetakse naisi ebausklikemaks kui mehi, isegi kui info selle kohta on vastukäiv. Küll aga leidis British Psychological Society uuring, et naisi mõjutavad halvad ended rohkem kui mehi. Kahtlustan, et ka siin võib põhjus taanduda võimujaotusele – kuna naised on ühiskondlikult nõrgemal positsioonil, on nad ka sedavõrd ebakindlamad.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019

• Samas jäävad sõnumid tihti vastukäivaiks. Elame ajal, mil osaliselt on veel käibel endised stereotüüpsed väärtused, aga paralleelselt on pildil femvertising, mis tekitab teatavat kakofooniat. Ole võimestatud – milleks piisab "sina ise" olemisest –, aga osta see toode, milleks on näiteks Dove'i nahka pinguldav kreem või hoopis Pantene'i šampoon. Aga kui me saame olla meie ise, kaob ka müügiargument. Rääkimata sellest, et Pantene'i "Sorry, Not Sorry" õpetab, et nüüd peaksid naised olema sorry ka selle eest, et nad on sorry. Ehk siis pane see feministisärk selga (kusjuures, pluss-suuruses sõbranna ütleb, et tema neisse kirjaga "love yourself" ja "feminist" T-särkidesse ei mahu), aga ole pigem ikka see enda eest hoolitsev feminist, mitte see tüütu, kes aina võrdõiguslikkusest jaurab. Ole bossy, enesekindel, läikivate juustega, pingul nahaga, naerata rohkem – ei oot, ära naerata rohkem, see on ju see vana sõnum –, don't be sorry!
  • Jaana Davidjants, "Femvertising ehk Feministlikus T-särgis klaaslae vastu", Müürileht, 9. november 2020

• Ka "Võpatuses" võib täheldada stereotüüpset suhtumist naistesse. Luuletuses "2 Ja puhastustule" on kirjeldatud, kuidas "sa ootad naisteriiete poes, näed nägusid ja siluette, / kuuled, mida nad räägivad: / see on igavus naisemeheks olemisest, / kuigi hea on ju ka [—] paar keskealist daami vaatavad … tumma paistetusega / üledimensioneeritud rinnahoidjate vahel, siis / haarab ka neid / tühjus, milles kaob vorm" (lk 50). Esiteks näeme siin seda, justkui oleks üldlevinud tingimus naisega suhtes olles temaga koos poodlemas käia – n-ö kaasa lüüa tüüpilises naiste tegevuses, mis on mehele väga igav. Teiseks viitab vaade keskealistele naistele kui varsti "tühjadele" vormidele naiste väärtustamisele nende nooruse ja reproduktiivsuse järgi.
• Jean Rhys kirjutab romaanis "Teekond pimeduses" ("Voyage in the Dark", 1934), et mõnel sõnal tahaks lausa kaela kahekorra käänata. Talle ei sobi "lady", mulle "neiu". Just sellepärast, et sõnu "neiu", "daam", aga ka näiteks "tütarlaps" kasutatakse alatihti siis, kui püütakse noori naisi korrale kutsuda või neile soostereotüübi käitumismustrit õpetada.
  • Eret Talviste, "Igav paradiis on põrgu" Sirp, 17.04.2020 (Mihkel Kaevatsi luulekogu "Võpatus" arvustus)

• Naljad võiks jääda, aga kaduda võiksid stereotüübid, et kui sa oled sellist nahavärvi või sul on selline sotsiaalne staatus, siis sulle omistatakse ilma sind tundmata teatud isikuomadused või käitumismallid.
  • Marju Kõivupuu, Me ei saa ajalugu tsenseerida ERR, 13.06.2020

• "Kärbeste jumal" on kirjutatud väga ammu, aga nüüd on meedium vahetunud ja seda eksperimenti on võimalik päriselus korraldada. Kui aga sellest kõigest kirjutati nii ammu ja samad asjad endiselt juhtuvad, siis tõepoolest on inimkonnas stereotüübid ja arhetüübid ning korduvad psühholoogilised profiilid.

Olen ka oma romaanile saanud kriitikat, et tegelased esindavad stereotüüpe, aga nii kummaline kui see ka pole, me taandume mingitesse raamidesse. Sa ei pruugi esindada üht arhetüüpi, vaid olla segu mitmest, kuid meil ei saaks olla psühhiaatriateadust, kui inimesed mingis olukorras ei reageeriks ühtemoodi. Kui meil oleks seitse miljardit reageerimisviisi, siis oleks see planeet päris hull koht.

• Susan Luitsalu, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Vastused kõikidele küsimustele" Sirp, 11.09.2020

Luule

Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama

• Juhan Viiding, "Memm kinkis mulle karabiini..." (kogust "Aastalaat", 1971)