Värin

Luule

Mus elavad võbin ja värin,
ma sageli nende käest pärin:
mis teete te minu ihus,
miks olen ma nõnda te pihus?

Mus elavad võbin ja värin,
ma varbu ja võresid närin,
kui väga nad painavad keha,
muud tõesti ei oska ma teha.

Hando Runnel, "Mus elavad võbin ja värin" kogus "Mõru ning mööduja" (LR 14/1976), lk 19

Luuletaja loeb pimedatele värsse.
Ta ei aimanud, et see on nii raske.
Ta hääl väriseb.
Ta käed värisevad.

Ta tunneb, et iga lause
pannakse siin pimeduse proovile.
Ta peab ise hakkama saama,
ilma valguse ja värvita.

Wisława Szymborska, "Pimedate viisakus", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 24-25

Proosa

Sammalhabe tundis kergendusega, et hirm annab tasapisi järele, ainult Kingpool ta habeme all värises endise jõuga edasi.

"Jäta juba ükskord järele," manitses Sammalhabe Kingpoolt. "Esiteks vähendab värisemine eneseväärikust ja teiseks paneb see mu habeme tudisema just nagu mõnel vanakesel."

"Aga see..." läksid Kingpoole, häälepaelad lõpuks kuidagimoodi lahti. "See-see-see on rästik, kes seal rohu sees vingerdab! Ma astusin talle peale, ausõna!"

Sammalhabeme hääl muutus korrapealt kalgiks.

"Sa astusid rästikule peale!" hüüatas ta etteheitvalt ja lükkas Kingpoole hoolimatu liigutusega oma habeme alt välja. "Kus su silmad küll ometi olid, sa pimeloom!"

Ning juba tõttas Sammalhabe sinnapoole, kus rohi liikus. Mõne silmapilgu pärast kummardus ta rästiku kohale ja rääkis hellalt:

"Sa pisikene! Muidugi on see rumal Kingpool sulle peale astunud, sellepärast sa niiviisi sipledki. Oma koledate paljaste varvastega on see Kingpool sind sõtkunud! Ta on tõesti väga rumal. Aga ega ta siis meelega kah sulle häda ei teinud. Anname Kingpoolele andeks, eks ole?" (lk 99)

Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984

Kirjandus

Søren Kierkegaard, "Kartus ja värin", tlk Arvo Alas, Vagabund, 1998
Amélie Nothomb, "Jahmatus ja värinad", tlk Eva Koff, Varrak 2006