Juhan Liivi kogutud teosed VII/Proosakilde
PROOSAKILDE.
1. SUITS JA UDU.
Suits tõusis korstnast, — ja õhk kandis ta laiali. Udu, orust tõustes, kadus nõndasama. Ja inimese elu kaob nõndasama nagu suits ja udu.
Ja inimese hing jälle on nagu suits ja udu: õhk ajab mõlemad laiali. Ajavaim jälle lükkab hinge — siia-sinna — temagi heljub, peljub.
Ei tea, kuidas mõned nii surematuiks said?
Ei tea.
2. KUI TA ALGAS…
Kui ta algas, mäestiku oja, siis oli ta kristallselge. Aga seal tuli mäeselg, ja sellest üle enam ei saanudki. Soo sai. Kõik muda, rimps, rämps kogus kokku ja hakkas haisema.
Ja kui ta nüüd lainetabki, iga laine ja lainekene ei ole ikka jälle muud kui sopp.
3.
„Sina halastamatu!“ kisendas üks õiemardik talumehele, kes oma õunapuudelt õielõikajaid röövikuid mardikaid maha ropsis — „sina halastamatu! Sina oled usin ja kaitsed oma õunapuud kui usin mees; meie oleme usinad, meie oksalõikajad, et meie, kui aeg, õiemahla toiduks püüame, usinad oleme mõlemad; miks sa meid tapad? Kas varas varast ei tunne?“
„Olge usinad, aga — istutage ise!“
4.
Lammas seadis enesele lipsu kaela, et linna lõvi juurde minna ja ennast sääl lasta ära süüa.
„Aga miks sa veel linna lähed ja ennast ehtimisega vaevad. Siin on ju huntisidki küllalt, kes sind ära sööksid.“
„No aga mis ma siis maksan, kui hunt mu ära sööb? Lõvi aga — vaat, see on koguni teine asi!“
5.
Kas olete lammast näinud, kes tuleks, nuga hammaste vahel, ja ütleks: võta ja tapa mind!
Suurrahvaste idee: tulgu väikesed ja ütelgu: võta ja lõpeta mind.
6.
Missugune mõttetu süsteem: Tervet maailma nelja, viide rahvatõusse kokku sulatada.
7.
Oh, meie ei meeldi muile ikka ei kuidagi; meie meeldiksime neile ikka ainult siis, kui — meid ei oleks.
8
A.: Häbematud vähjad! Mina keedan neid ja nemad lähevad punaseks.
B.: Ja minu pott, häbematu, ajab üle, miks palju tuld all. Nagu tohiks ta sellepärast üle ajada, et palju tuld on.
9.
von Anreplikult: Oi rebane, missugune õnn sulle osaks saanud: minu uuest hõbepääga noast tapetud saada.
10.
von Anreplikult:
Röövel pärast pistmist: pagana päralt, ilus keha. Vormid kui valatud.
11.
Künnihärg ei või enese auks just mitte auvanikut tahta. Au saab sarvedele, aga mitte temale.
12.
Mis mina ütleksin? Härg, ristikheinapõllul, 150 rublane, ei ole õige härjatüüp enam. Inimene on ta oma kasuks paksuks mõelnud. Härja mõõt on härja enese tahtel ometi kõige härjalikum.
13.
Jääaeg jääb kauaks. Inimeste vaimu ja surematuse pundar kasvab ju nõnda suureks, et enam kuidagi kõike ei jõua kanda.
14.
Inimestel kui tuhandeks aastateks aim pääst. Nad kui magavad.
Ja kui nad ärkavad, siis tapavad nad need ära, kes neid äratanud.
15.
… Korda seada? Mina ei tea, miks keegi keedetud ube maha külib — küll nähes, et nad ei idane?
16.
… naisõiguslased.
Kui see noorest magusast mokast tuleb, võib ta õige armas kuulda olla. Aga nüüd õigustest rääkida, mida keegi enam ei rikugi!
17.
Kui sa tahad olla, siis mina ka. Kui sa tahad teise omast enam olla, kui sa oled, siis mina selleks enese ennast ei anna, ole ka kes sa oled, ole kui suur ka oled.
18.
Keegi ei saa enese tagavara-aususest teise nõrkusi üle katta, sest et ühelgi teda nii palju ei ole, või et ükski eksitus end sel teel üle katta ei lase.
19.
Kas siis subjektiivne tõesti kunagi objektiivse alla ära võib surra?
Siis — sureb ükskord inimesesugu iseenese tehtud — lõksu!
20. TULEVIK.
Tulevik oleks ometi meie eneste käes ja meie eneste määrata: meie lapsed!
21. EESKUJUD.
Kuulsad mehed on hääd eeskujud.
Kuid mitte enam kui eeskujud.
22. ERAPOOLETUS.
Erapooletus: häda või — hooletus!
23.
Missugune läikiv hädakisa, luuletajad! Missugune kiimalus, sunnitud armastus! Armastus ja armastus, häda ja häda! Mõni ise nii haige ja — häda!
24.
Kui ma valitseja oleksin, hävitaksin ma kõik kirjanikud maailmast — ja siis ei tea, mis minust enesest saaks.
25.
Sünnitus on lihtsam kui lihtne, igamees võib kirjanikuks hakata, sest ainult kaks asja võivad seda rikkuda:
Sõnade — kasinus või — paljus!
26.
Algajad kirjanikud omandavad selle stiili täpipäält, kes nende tähed on. Kes täht, selle stiil.
27.
Millal ei ole kõige loomise ja sünnitamise tsentrum inimene ise. Mis teisele visati, lasti enesest.
28. LUUL.
Luul on tuul — aga tuuleta läheb maa haisema!
29.
Lille unenägu on ta õis.
30.
Hing heliseb. Hing on — sõnad!
31.
Jõin pudeli mõdu ja — surm sõitis mööda.
Öö aeg oli — ta oli valvanud.
32.
Peetrus
lükkas ta ootamistoa uksest välja — tühja pööritavasse sügavusse — valupiste lõi ta pahempoolsest pääajust läbi ja nagu kivi kukkus ta alla. Ta tahtis kisendada ja — ärkas!…