Erirelatiivsusteooria

Erirelatiivsusteooria om füüsigateooria ao ja ruumi köüdüssest. Einsteini Alberti 1905. aastaga artiklin "Liikuvidõ kihhi elektrodünaamikast" näüdätäs teooriat ku tuginõvat õnnõ katõlõ postulaadilõ. Edimäne noist om relatiivsusõpõhimõtõq, miä ütles, et füüsiga säädüseq ommaq invariantsõq ehk masvaq üttemuudu kõigin intertsiaalsin (kipõndusõldaq) tagaperäsüstemiin. Tõõnõ postulaat ütles, et valgusõ kibõhus vaakumin om kõigilõ kaejilõ üteviisiline, olõnõmaldaq valgusõ lättest vai kaejast. Nii revidiir erirelatiivsusteooria Newtoni mekaanikat ja Maxwelli elektrodünaamikat, ehitäs noidõ pääle kokkokõlalidsõ teooria.

Relatiivsuspõhimõttõst tulõ vällä, et pikkusõq ja kestüseq olõnõsõq kaejidõ liikmisõst ja tegeligult absoluutsõt ruumi ja absoluutsõt aigu ei lövvüq. Aigu ja ruumi või tuuperäst kaia ku ütte aigruumi. Erirelatiivsusteooria tõõnõ tähtsä järeldüs om massi ja energiä ekvivalentsüs. Erirelatiivsusteooria edesiarõndus om üldrelatiivsusteooria, miä tegeles inertsiaalsidõ tagaperäsüstemidegaq ja gravitatsioonigaq, taandõn tuud aigruumi kõvõrdusõlõ.